Ka metsaasukad armastasid väikest jumalat. Isegi mesilased tõid Zeusile iga päev oma imemagusat mett. Kits Amatheia tõi aga noorele jumalale kõige rohkem kasu. Ta armastas väikest Zeusi nagu oma tallekest. Ka Zeus armastas Amaltheiat väga. Ühel päeval murdis Zeus kogematta Amaltheia sarve. Oma teo heastamiseks muutis noor jumal murtud sarve küllussarveks-sellest voolas välja kõik mida hing ihaldas. Zeus kasvas nägusaks, tugevaks ja vapraks. Vapruses ja tarkuses ei old kedagi temaga võrdset. Ühel päeval rääkis Kotkas Zeusile Kronosest. Kui kartmatu Zeus kuulis mis Kronos oli ta vendadega teinud otsustas ta, et Kronos tuleb tõugata jumalate aujärjelt. Zeus lahkus kohe Kreetalt. Ühe jõe ääres kohtas ta titaan Okeanost. Titaan sai kohe aru kellega tegu ning lubas Zeusile, et ta aitab teda aga kõigepealt peab Zeus oma vennad vabastama, kes on veel ta isa kõhus.
hüvasti,alustades reisi Pariisi härra de Tréville juurde.Ta on vapper, intelligentne, ambitsioonikas ja romantiline, nagu üks kangelane. Tema seiklustel pole otsa ega äärt. On veel mõned tegelased kellest on raamatus palju juttu. Näiteks need kolm musketäri: Athos, Aramis ja Porthos. Athos on kõige tähtsam musketär. Ta on peategelasele kui isa eest. Kaaslastest on ta vanem, kuid siiski noor mees. Tema paistab silma igas asjas-- intelligentsis,välimuses,vapruses ja võitluskuntstis. Aramis on kena noor mees, vaikne ja tasakaaluskas. Musketär on ta aga ainult veel mõni aeg, sest varsti läheb ta tagasi kirikusse vaimulikuks. Tal on suhe mileedi de Chevreusega. Kolmas musketär, Porthos, on vali, ninakas ja isekas.Ta on erakordselt edev ning ta naudib end hästi riietada. Üle selle kõige on ta aga ka vapper võitleja ja suurepärane sõber. Ka porthosel on romantiline suhe, nimelt mildeedi Coquenardiga.
Keegi ei saa ei sisse ega välja, kui pole annetanud sellele lohele noort neidu. Tristan võitles selle koletisega, teadmisega et kui ta tapab ta, saab ta Heledapäise Isolde. Ta sai koletisest jagu, kuid pani ta keele endale taskusse. Kuid keeles olid veel mürgid sees ja see soojenes tema keha vastas ja see uimastas Tristanit. Punakate palmitsetud juustega ratsanik Ruuge valetas kuningale, et just tema on tapnud koletise, tõenduseks oli toonud kaasa koletise pea. Kuningas kahtles tema vapruses. Kui Heledapäine Isolde sai teada, et peab saama selle argpüksi naiseks, kahtlustas ta pettust ja ratsutas järgmisel päeval salaja koos oma valgepäise truu teenri Perinisi ja noore teenijanna ja seltsilise Brangieniga koletise koopa juurde. Kaua otsisid märke, mis näitaks, et tegemist on pettusega. Siis aga leidsid nad Tristani, kangelane hingas veel. Perinis tõstis ta oma hobusele ja viis salaja naiste ruumidesse. Isolde otsustas teda ravida, mõne aja pärast
Selle toreda kingiga mängides läks väike Zeus rõõmust lausa pööraseks. Oli veel ka tark kotkas, kes väikest jumalat südamest armastas. Ta tõi poisile meretagustest maadest nektarit joogiks ning paelus Zeusi sageli oma jutustustega kaugetest paikadest, mida ta oli külastanud. Noor Zeus kuulas kotkast, silmad pärani, ja sai lõpuks teada nii palju asju, et nümfid ja drüaadid panid tema teadmisi imeks. Zeus kasvas nägusaks, tugevaks ja vapraks. Vapruses ja tarkuses ei olnud kedagi temaga võrdset. Siis ühel päeval rääkis kotkas talle Kronosest. ,,Sa oled Kronose poeg," ütles ta. ,,Su isa neelas su vennad alla, kartes, et nad võivad temalt trooni ära võtta." Kui kartmatu Zeus kuulis neist hirmsatest tegudest ja sellest, et tema isa kuningiigis valitseb ikka veel kurjus ja õigusetus, otsustas ta sedamaid: Kronos tuleb tõugata jumalate aujärjelt. Teades, et on tarvis tegutseda, lahkus Zeus kohe Kreetalt
meie omalt poolt ei keeldu teie pakutud rahust, tingimusel et kluusiumlased annavad meile, gallidele, kes vajavad maad, tüki maad, mida nad omavad suuremal määral kui nad sellest kasu saavad. Teistel tingimustel ei ole rahu võimalik. Me soovime saada nende vastust teie juuresolekul ja kui meile maad keelatakse, siis me võitleme teie juuresolekul, et te saaksite koju teatada kui kaugelt gallid ületavad teisi vapruses.`` (Patavinus 27-25 eKr. :36) See oli gallide poolt väga oodatav käik. Nad soovisid maad juurde, nagu kõik vallutajahõimud ja olid valmis seda relvajõul saavutama. Roomlaste kohale kutsumisega taheti saata sõnum ka roomlastele, et juhuks kui roomlastega kunagi tegemist tuleb, oleks neid lihtsam veenda oma tingimustega nõustuma. ,, Roomlased küsisid, mis õigusele toetudes nad nõuavad, sõjaga ähvardades, maad neilt, kes on selle omanikud ja mis asju gallid Etruurias ajavad
annaabi.ee 
