Euroopasse. Teisalt ei suuda töö- ja haridusvõimalused noortepõlvkondade arvukusega sammu pidada, millest toituv rahulolematus loobki pinnase vägivalla eskalatsiooniks6. Kuigi eelduste tegelikkuseks saamine pole automaatne, tõendavad statistilised kokkuvõtted, et väga kõrge noorte osakaaluga riikides (suhtarv täiskasvanud elanikkonnas üle 4050%) on konfliktide sagedus tavapärasest kolm korda kõrgem. Vanuskoostise omapärale lisaks on analüütikud välja toonud veel vähemalt neli muud rahvastikuarenguga seonduvat riskitegurit, mille hulka kuuluvad elanikkonna kirev etniline koostis, väga kiire linnarahvastiku kasv (üle 4% aastas), võtmetähtsusega looduslike ressursside (sh põllumaa ja joogivee) nappus ning HIV/AIDSi levik. Enamiku nimetatud riskitegurite puhul leiame maailma riikide pingerea tipust taas Aafrika maad. Kasutatud materjal 1.http://www.diplomaatia.ee/index.php?
Suundumus sündimuse kahanemisele on üldine kogu Ida-Euroopale, kuid Eestis on see langus olnud rekordkiire. Eestlaste arv hakkas kahanema kohe peale sündimuse langust allapoole taastenivood 1991. aasta suvel ning trend on järgnevate aastate jooksul üha kiirenenud.õ 3. Rahvastiku vananemine Rahvastiku vananemine on demograafilise ülemineku tulemus, mil valitsevaks saanud aeglane põlvkonnavaheldumine kujundab välja adekvaatse rahvastiku vanuskoostise. Vanurite osatähtsus tõuseb seeläbi ligikaudu 5 protsendilt 25-35-le protsendile kogu rahvastikus. Kui eestlaste arvukaim põlvkond eelmise sajandi lõpust jõudis 1960. aastatel vanuriikka, oligi Eesti jõudnud eaka rahvastikuga riikide kilda, kust tagasiteed ei ole. Ometi oli kogu sõjajärgse perioodi vältel rahvastiku vananemine Eestis pidurdatud, mille peamiseks teguriks tuleb lugeda intensiivset sisserännet. Käesoleval aastakümnel on üks
ootamatult tõsise probleemipuntra. Selle puntra sees on kindlasti ka inimõiguste teema, sest väärikas vanuripõli on üks peamisi õigusi, mida neliviiskümmend aastat tööd teinud inimene vanuripõlves on õigustatud oma laste ja lastelaste põlvkonnalt saama. Rahvastiku vananemine on demograafilise ülemineku tulemus, mil valitsevaks saanud aeglane põlvkonnavaheldumine kujundab välja adekvaatse rahvastiku vanuskoostise. Vanurite osatähtsus tõuseb seeläbi ligikaudu 5 protsendilt 2535le protsendile kogu rahvastikus. Kui eestlaste arvukaim põlvkond eelmise sajandi lõpust jõudis 1960. aastatel vanuriikka, oligi Eesti jõudnud eaka rahvastikuga riikide kilda, kust tagasiteed ei ole. Ometi oli kogu sõjajärgse perioodi vältel rahvastiku vananemine Eestis pidurdatud, mille peamiseks teguriks tuleb lugeda intensiivset sisserännet.
teistega võrreldes suurem, sest tegemist oli demograafiliselt arenenud piirkonnaga. Teisisõnu, Eestis oli sajandi keskpaigaks välja kujunenud aeglane põlvkonnavaheldus, kus löödud haavad säilivad hoopis pikemat aega või osutuvad koguni ravimatuks. Tuleviku seisukohalt on oluline mõista, et 20. sajandi sõdade ja repressioonide poolt põhjustatud arvulist kaotust ei suuda Eesti rahvastik enam kunagi tasa teha, kuivõrd tänast päeva iseloomustav depopulatsioon säilib vanuskoostise toel veel aastakümneid isegi siis, kui sündimus mõne aja möödudes peaks Euroopa keskmisega võrreldes palju kõrgemale tõusma. Võrdluseks tuleks märkida, et Teise maailmasõja eelse Eesti kogurahvastikust moodustasid eestlased põhirahvusena 88,1%. Ülejäänud rahvastiku hulgas oli viis vähemusrahvust, kelle arv ületas 3000 inimese piiri. Suurima vähemusgrupi moodustasid venelased (8,2% ehk umbkaudu 92 000 inimest), sakslasi oli 1,5% (16 300 inimest), rootslasi
annaabi.ee 
