puna-sed või rohelised, valminult pruunid, 4-10 cm pikad, paiknevad eelmise aasta võrsete tippudes. Kattesoomused ulatuvad pikalt seemnesoomuste vahelt väl-ja. Õitseb aprilli lõpus või mai algul, seemned valmivad septembri algul ja varisevad alates septembri lõpust. Seemned beezid või helepruunid, seem¬netiib valkjaspruun, seemne külge kasvanud. Kasvutingimused: külmakindlus sõltub teisendist - külmakindlatest külmahelladeni. Eelistab viljakaid muldi. Nooruses poolvarjutaluv, hiljem valgusenõudlik. Juurestik plastiline, kuid küllaltki pindmine. Eluiga kuni 400 aastat. Kasutamine: põhiliselt puidu saamiseks. Kasvatamine alates 20.sajandi algusest. Rajatud ka metsakultuure, kuid põhi¬liselt Eestis: siiski ilupuuna
Ühekojalised, kus ühel puul on nii emas-, isas- ja kahesoolised õied. Puit hajulisooneline, värvuselt valkjas Lehed täpselt vastakuti, jagunemata Ida-Aasias ja Põhja- Õied kännasjas, kobarjas või või valkjaspruun, vanemas eas tekib saagjasservased lihtlehed või saagja Ameerikas; ka pöörisjas õisikus, kollakasrohelised, tumedam väärlülipuit, tugev, kõva, libe, servaga hõlmised kuni jagused lihtlehed Euroopas ja Põhja-
aga kuskil lähiümbruses mõni vaarikavälu. Tasub julgelt murda mõned nooremad vaarikavarred, panna teepotti keema ja maitsev ning kasulik tee on mõne minutiga valmis. Nii lehti kui ka varsi saab kasutada ka kuivatatult. (http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html) (02.02.2009) Harilik vaarikas on 1-2, vahel 3 m kõrguseks kasvavate vartega põõsas. Taime varred on esimesel aastal rohtsed ja vahakirmega, teisel aastal hakkavad altpoolt puituma ja ülevalt hargnema. Valkjaspruun koor on alumises osas tihedalt kaetud peente agadega. Varred on kaheaastased, mis tähendab seda, et teisel eluaastal need õitsevad, kannavad vilju ja lõpetavad sellega elutegevuse. Juurtel on selleks ajaks tekkinud aga uued lisapungad, millest järgmisel aastal kasvavad uued varrad. Mais ja juunis ilmuvad varteharudele valged õied, mida tolmeldavad putukad. Eriti soodsate ilmade korral võivad vaarika viljad küpseda juba juuni lõpupäevadel, tavaliselt toimub see siiski juulis-augustis
püsivad puul 5-8 aastat. 5. Õied ja viljad: isaskäbid punakad, paiknevad okaste vahel üksikult, emaskäbid noorelt punased või rohelised, valminult pruunid, 4-10 cm pikad, paiknevad eelmise aasta võrsete tippudes. Kattesoomused ulatuvad pikalt seemnesoomuste vahelt välja. Õitseb aprilli lõpus või mai algul, seemned valmivad septembri algul ja varisevad alates septembri lõpust. Seemned beezid või helepruunid, seemnetiib valkjaspruun, seemne külge kasvanud. 6. Kasvunõuded: külmakindlus sõltub teisendist - külmakindlatest külmahelladeni. Eelistab viljakaid muldi. Nooruses poolvarjutaluv, hiljem valgusenõudlik. Juurestik plastiline, kuid küllaltki pindmine. Eluiga kuni 400 aastat. 7. Kasutus: põhiliselt puidu saamiseks. Hariliku ebatsuuga puit on kergesti töödeldav, ilusa tekstuuriga, horisontaalsete ja vertikaalsete vaigukäikudega, maltspuit on kollakasvalge
kant kuni peipsini. Teistele aladele jäi moreenile peale veel teisi setteid. Balti paisjärve etapist alates oli Saaremaad näiteks ainult väike lapike, litoriina ajastuks juba suurem lapike. Moreenseid setteid alla 5 meetri palju lääne-eestis, põhja-eestis. 5-10 meetrit enamus osa Eestist, 10-30 ja 30-40 Lõuna-Eesti kuppelmaastikel. Eesti muldade lähtekivimid: Põhj-Eestis valkjashall rähkmoreen, ka Saaremaal ja Hiiumaal; Kesk-Eestis natuke vähem karbonaatne moreen, valkjaspruun ehk kollakashall rähkmoreen; lõunas karbonaadivaesed moreenid, mis on ka klindist mere poole jääval alal; kagu-Eesti kuppelmaastikul on erineva koostisega lähtekivimid, otsmoreenid võivad olla karbonaadirohked. Lääne-Eesti madalikul katavad rähkmoreeni viirsavid. Klassikaline kahekihiline mulla lähtekivim- maapinnas ülemine 40-80 cm on kerge lõimisega (saviliiv), allpool on moreen
annaabi.ee 
