ning asjakohaseid otsuseid. Sparta oli klassikaline aristokraatlik linnriik. Erinevalt Ateenast ei saanud spartiaadid ise küsimusi püstitada, vaid pidid läbiarutama ning hääletama, kas poolt või vastu, nõukogu poolt püstitatud küsimusele. Seega rahvas sai erinevalt demokraatlikust ühiskonnast valitsemises vähe osaleda ning palju ühiskonna probleeme jäi lahendamata. Kummaski valitsemisvormis on omad head ja vead. Kui oleks olnud võimalik võtta mõlemast positiivsed küljed ning need omavahel kokku liita oleks saanud hästi funktsioneeriva ühiskonnakorralduse.
Romantism muusikas SISSEJUHATUS Romantism oli 19. sajandil Euroopas valitsenud kirjanduse, muusika ja maalikunsti suund, mis kujunes välja järk-järgult sellele eelnenud klassitsismi rüpes. Romantismi põhjustajaks oli aastatel 1789–1799 toimunud Prantsuse revolutsioon ning pettumine uues vabariiklikus valitsemisvormis. Romantism algusaastaks kirjanduses võib nimetada 1795. aastat, mis muutus 1820. - 1830. aastatel kõigis kunstivaldkondades domineerivaks ning lõppes muusikas 20. sajandi alguses. KAMMERLAUL 19. sajandil algul tekkis Saksamaal uus vokaalmuusika žanr, milleks oli kammerlaul ehk Lied. Kammerlaul on klaverisaatega soololaul, mille kujunemisele aitas kaasa eelkõige salongikultuuri tekkimine Euroopas ja laiemalt leviv kodune seltskondlik musitseerimine kodanlikes peredes
ROMANTISM Oktoober 2018 ROMANTISMI TEKKIMINE ·Romantismi põhjustajaks oli aastatel 1789-1799 toimunud Prantsuse revolutsioon ning pettumine uues vabariiklikus valitsemisvormis. ·Romantism tekkis kirjanduses umbes 1795. aastal, muutus kõigis kunstivaldkondades domineerivaks 1820.1830. aastatel ning lõppes muusikas 20. sajandi alguses. ·Sõna "romantism" päritolu viitab romantismi ühele tüüpilisele tunnusele - keskaja imetlusele. ROMANTISMI TUNNUSED ·Romantismi iseloomustas mineviku ilustamine, eemaldumine reaalsusest, individualism ja väljamõeldiste eelistamine. ·Romantikute arust on paigalseis ja stabiilsus masendav, igasugune
Erinevalt teistest ajaloolistest rahvastest ei jäta Hegeli arvates maailmavaim maha germaani rahvaid. Selle põhjuseks on protestantismi kui kristluse tõelise olemuse väljendaja kujunemine Saksamaal. Rahvaid iseloomustavad erinevad kombed ja tavad. Igal rahval on oma vaimsus. Hegel nimetabki rahva vaimuks rahva ajalooliselt väljakujunenud vaimset ühtsust. Rahva vaim ühendab kogu ühiskonna ja tuleb ilmsiks riigikorralduses, valitsemisvormis, seadustes, kõlbluses, teaduses, kunstis, filosoofias ning religioonis. Need rahva vaimu paljud avaldusvormid moodustavad ajalooliselt ühtse terviku, mis on iseloomulik just oma ajastu vaimule. Teistele ajastutele nad ei sobi. Rahvas koosneb aga inimestest. Seepärast saab ka maailmavaim areneda ainult inimeste tegevuse kaasabil. Kuna maailmavaim on kaval, siis tema areng ei ole ainult inimeste otsustada. Tavaliselt tulenevad inimeste huvid isiklikest huvidest, iseloomust ja võimetest.
Teosel on kolm osa: Rooma, Kreeka ja Jeruusalemm ning kogu ajalooline areng ja kõik, mis selles on, viitavad heebrealaste Jumalale. Rooma riigis oli alanud nüüd tempora Christiana (kristlik ajastu). Roomast ja roomlastest oli saanud Jumala tööriistad, eriti olulised eeskujud seejuures on Rooma kristlikud keisrid. Riik ja poliitika on pattulangemise tagajärg. Valitsemisvorm, riik ja poliitika pole eesmärgid omaette, põhjus seisneb inimtahtes, mille tõttu on häid inimesi ka halvimas valitsemisvormis ja vastupidi. Valitsejad pole selles mõttes eranditeks, nende voorus pole kõrgem lihtrahva omadest (erinevalt Aristotelese arusaamast)! Riik pole ka mitte hea elu edendamise vahend, vaid on nagu haigla, kus kantakse haigete eest hoolt ning haiged vajavad tihti ka valusat ravimit. Nii valitsejad kui riigialamad peavad armastama Jumalat, ka kristlik kuningas peab valitsema kui kristlane. Riik peab Augustinuse väitel olema kristlik riik, peab teenima ühist kristlikku usku ning
Platonil). Tasakaal, stabiilsus, rahu, õiglane kord kõik see on võimalik alles siis, kui inimkond päästetakse, lunastatakse patust. Vahepeal võib inimese patusust (inimloomusest lähtuvat negatiivsust) ohjeldada, kuid sisuliselt midagi positiivset luua puht inimjõust pole võimalik. Valitsemisvorm, riik ja poliitika pole seetõttu ka eesmärgid omaette, sest eristusjoon seisneb inimtahtes, mille tõttu on häid inimesi on ka halvimas valitsemisvormis ja vastupidi12. Valitsejad pole selles mõttes eranditeks, nende voorus pole kõrgem lihtrahva omadest (erinevalt Aristotelese arusaamast)! Riik pole ka mitte hea elu edendamise vahend, vaid on nagu haigla, kus kantakse haigete eest hoolt ning haiged vajavad tihti ka valusat ravimit. · Kõige olulisem on inimese armastuse objekt. Nii valitsejad kui riigialamad peavad armastama Jumalat, ka kristlik kuningas peab valitsema kui kristlane
annaabi.ee 
