Kuid need muutuvad mõnevõrra iga inimpõlve, sajandi ja aastatuhande jooksul. Mina võtan arutluse alla kaks mulle kõige olulisemat põhjust, milleks inimesele elu. Esimene ja peamine põhjus on minu arvates elu jätkamine. Selle võimalikkust vähendab tänapäeva ühiskonna tolerantsus homoseksuaalsuse suhtes. Kas need inimesed, kes on homoseksuaalid küsivad endalt, milleks neile elu või kas oleks nende olemasolu võimalik, kui nende vanemad valinuks omale partneriks samasoolise. Loogiliselt võttes poleks neile elu antud, samuti nagu ei täida elu peamist ülesannet, elu jätkamist, praegused homoseksuaalid. Tihti, kui neilt selle kohta küsitakse, siis põhjendavad seda hulga lastega, keda vanemad ei kasvata, seega on lapsi maailmas piisavalt, milleks neid veel juurde vaja. Homoseksuaalsed pered on aga igati nõus hoolitsuseta jäänud lapsi adopteerima. Õnneks
pärast seda stiimulite variatsioonidele, mida on esitatud samas modaalsuses. Pärast lapsepõlve hakkavad algatusi järjest enam juhtima keskkonna ja iseenda huvide, väärtuste, veendumussüsteemide ja eesmärkide kaudu isikute, objektide ja sümbolite suhtes keskkonnas ning iseenda suhtes. Bronfenbrenner soovitab oma artiklis, et väljapakutud dihhotoomia isikuomaduste kahe peamise tüübi vahel, biopsühholoogilised ressursid versus suunddispositsioonid, pakuvad esialgset strateegiat valinuks, et analüüsida, kuidas erinevad psühholoogilises loomuses mõjutavad proksimaalprotsesside efektiivsust ja nende lõpptulemusi. Võttes tarvidusele mõõtmed mõlemal alal samas PPCT mudelis ja analüüsides seejärel nende ühist efekti, võime saada täielikuma hinnangu isiku panusele tema enda arengusse. Et üht hinnata ilma teiseta tähendab areneva isiku kohtlemist ilmajäetuna kas psühholoogilisest olemusest või psühholoogilisest mõjujõust. Bronfenbrenner viitab
demokraatiad. See on unikaalne, sest vaatleb valitsevate institutsioonide demokraatlike ja autokraatlike asutuste samaaegseid omadusi, mitte diskreetseid ja üksteist välistavad valitsemisvorme. Polity IV klassifikatsioon – Riigi institutsionaalsete funktsioonide eksisteerimine või mitteeksisteerimine. Konkurentsivõimelist juhtide valimist mõõdetakse valimiste käigus, kus on vähemalt kaks või rohkem parteid või kandidaati. Valinuks saamise vabadust mõõdetakse selle läbi, milline on kõikide kodanike võimalus saada valituks läbi reguleeritud protsessi, kuhu ei kuulu ameti pärimine, vägivaldne võimuhaare või militariseeritud võimuhaaramine. Autokraatiatena nähakse režiime, mis piiravad või summutavad konkurentsivõimelist poliitilist osalust, kus valituks osutub keegi poliitilisest eliidist ja kui ollakse valitud, siis pole palju ametlikke võimu piiranguid. 3. Polyarchy režiimide hindamise süsteem
Vastus ei ole mitte niivõrd 5'nda riideühiku tootmiseks kulunud maa-töö-kapital, vaid see kogus toitu, millest ühiskond pidi loobuma, et toota täiendavalt riiet. Järelikult on ühiskonna alternatiivkuluks ehk loobumiskuluks kuues toiduühik, ehk üks miljon toitu. Siit tulenebki alternatiivkulu printsiibi põhiolemus: kui me valime A, siis me ei valinud B. Ja järelikult jäi meil saamata kõik see, mis me oleksime saanud valides B. Iseasi, et hiljem võib selguda valinuks me B, oleksime me saanud rohkem kasulikkust. Aga oluline on, et valimise hetkel me olime veendunud: A'st saame rohkem kasulikkust kui B'st. Alternatiivkulude kontseptsiooni võiks kokku võtta kui turule omase majandusliku käitumise ja mõtlemise viisi. Paljude alternatiivsete käitumisvariantide olemasolu nõuab oskust neid märgata ja ka hinnata. Mida arenenum on ühiskond ja mida haritum inimene, seda rohkem alternatiive tekib
annaabi.ee 
