võivad sõna võtta kogu rahva eest, lähtudes ainult iseenda tõekspidamistest. Valimised on ebaausad, kuna puudub selgus erakondade rahastamises. Teisisõnu on suur korruptsioonioht. Lisaks töötavad paljud Riigikogu liikmed samaaegselt riigiettevõtete nõukogudes, kuigi vastavalt põhiseadusele ei tohiks nad seda teha. Kuigi demokraatia alustala peaks olema tugev kodanikuühiskond, ei huvitu riik selle loomisest. Me ei näe meeletute valimisreklaamide kõrval mitte ühtegi teleklippi, mis seletaks lahti valimissüsteemi, tutvustaks inimeste õigusi, tagaks tugevat tarbijakaitset jne. Samuti ei konsulteeri Riigikogu ega ka valitsus enne seaduseelnõude vastuvõtmist nendega, keda vastuvõetav seadus otseselt puudutama hakkab puudub riigipoolne huvi arendada tõhusat kõigi huve arvestavat koostööd. Kuigi põhiseaduses on öeldud, et kõrgeima võimu kandja on rahvas, ei ole see tegelikult õige
isikud, keda valijad soovivad võimul näha; 2) valimiste kaudu saavad inimesed avaldada võimudele oma nõudmisi; 3) valimised muudava valitseva võimu seadusandlikuks ja näitavad tema toetuspinna suurust; 4) valimised sunnivad võimul olevaid parteisid ja isikuid arvestama rahva soovidega, sest vastasel korral neid järgmine kord ei valita; 5) valimised harivad osalejaid poliitiliselt (kodanikud ei vali järgmine kord inimesi, kes on nende usaldust kuritarvitanud, inimesed ei lähe tulevikus valimisreklaamide õnge jne.) Paraku ei saa kõiki valimisi nimetada demokraatlikeks. Totalitaarsetes riikides, kus võim oli(on) koondunud ainupartei kätte (N Liit, fasistlik Itaalia, Põhja Korea jt.) peeti või peetakse valimisi üksnes silmapetteks, jätmaks muljet, et seal kuulub võim rahvale ja viimane armastab palavalt oma juhte. Ebademokraatlikel valimistel ei saa harilikult vastaskandidaadid osaleda või kui saavad, siis on nende tegevus oluliselt
Järgmises, aastatel 19071923 ilmunud eesti aabitsas (Peterson, 1923), esitatakse kristluse põhiprintsiibid kohe aabitsakeeles, millest võib järeldada, et religioosne diskursus on muutunud isikulisemaks ja vähem institutsionaalseks.) Kuidas taasesitatavat diskursust esitavas diskursuses kontekstualiseeritakse? Küsimus on oluline nt negatiivsete, konkureerivaid erakondi või poliitikuid halvustavate valimisreklaamide analüüsimisel, seda ka eetilisuse vaatevinklist sõltuvalt taasesitamise kontekstist võib algne tähendus oluliselt muutuda. Kuidas viitab tekst eeldustele? Implitsiitsetele, vaikimisi eeldustele võib viidata nt kõrvallause sisu (vt 8.-9. klassi kodanikuõpetuse õpiku näide eespool), määrav artikkel või selle funktsioonis olev asesõna (see, too). (Nt: Näiteks lauses ,,The Russian threat
täpselt nii teha nagu ütleb. Probleem on selles, et vastuvõtjal on omad kaalutsed, vaatab, et ilus reklaam. · 3 tõlgenduse viisi, milel Hall välja toob: 1. Dominant ehk domineeriv sõnumi vastuvõtja saab kätte täpselt selle, mis sõnumisse on pakitud. 2. Oppositional inimene saab aru, et talle tahetakse mingisugust ideoloogilist sõnumit öelda ning ta on pigem valvel seda tõrjuma (valimisreklaamide ajal inimsed ei usalda sõnumit, mida neile lubatakse). 3. Negotiating kokkuleppe otsimine tõlgendusprotsessis. · Resitentsus o kuidas suudavad inimesed vältida seda ideoloogiat, mida neile peale määritakse o Mida populaaresem see on, seda halvem reakstioon" (lady gaga, JB) · Subkultuuriteooria o ,,subculture: the meaning of style" riietumisestiil, elustiil, muusikastiil. Stiil avaldub kahe funktsiooni kaudu:
annaabi.ee 
