1 · Teisendavad protseduurid - üheosalised disainid, kus kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid aspekte kasutatakse erinevatel uuringu metodoloogilistel etappidel. Uurija kasutab teatud teoreetilist vaatenurka, et kavandada nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid andmeid sisaldav uurimus. Näiteks eksperiment, kus andmed tulevad struktureerimata kujul, valikmeetod kvalitatiivne. Kombineeritud uuringumeetodeid kasutatakse, et saada ülevaatlik pilt kusjuures ei eeldata, et tulemused on sarnased. Teine eesmärk on saavutada objektiivsus erinevalt kogutud andmed peaksid kinnitama üksteist. 3. Teooria tähtsus uurimuse kavandamises Uurimuse kontekst e uurija abinõud enne andmete kogumist. Probleemiseade · Kui täpselt määratlen probleemi · Kuidas liigendan probleemi · Kuidas formuleerin probleemi selgesti ja mõistetavalt
Haigused. Inkubatsioon 2–30 päeva, siis mittespetsiifilised sümptomid, 1–3 päeva jooksul kõrge palavik, tõsine peavalu, külmavärinad, müalgiad, pooltel lööve (makulaarne, papulaarne). Komplikatsioonid: KNS, müokardiit. Täielik paranemine võib võtta kuni 3 kuud või kauem, palavik kaob 2 nädalaga. • Epideemiline tüüfus – täidega. • Taastuv tüüfus (Brill–Zinsser haigus) • Sporaadiline tüüfus Diagnostika. MIF on valikmeetod Ravi ja profülaktika. Doksütsükliin on valikravim. Elukeskkonna parandamine, täide hävitamine aitab… Kõrge riski populatsioonidele on olemas inaktiveeritud vaktsiin. R. typhi põhjustab endeemilist tüüfust üle maailma niisketes piirkondades. Närilised on primaarne reservuaar, kassid, opossumid, pesukarud ja skungid on peamised vektorid. Soojadel kuudel. Orientia tsutsugamushi põhjustab võsatüüfust, levib lestadega.
kõhulahtisust. Imikutel on infektsioon reeglina sümptomaatiline, täiskasvanutel asümptomaatiline. Haigused. Rotaviirus on gastroenteriidi tähtis tekitaja. Inkubatsioon ilmselt 48 tundi: oksendamine, diarröa, palavik, dehüdratatsioon. Roojas leukotsüüte ega verd pole. Haigus iseparanev, paranemine reeglina tüsistusteta. Samas võib olla surmav, kui pt on enne vaegtoitunud ja nüüd rehüdratatsiooni ka ei saa. Diagnostika. • Viiruse antigeeni määramine roojast on valikmeetod. Kasutada võib nii ensüümanalüüse kui lateksteste. • Roojast võib tekitajat otsida ka elektromikroskoopial. • Rakukultuur on keeruline, ebausaldusväärne. • Seroloogiat kasutatakse peamiselt epidemioloogilistel eesmärkidel, diagnostikaks vaja 4-kordset tiitri tõusu. Ravi ja profülaktika. • Üleüldise esinemise tõttu viiruse levikut ja infitseerumist piirata ei saa. Hospitaliseeritud patsiendid tuleks aga isoleerida.
infektsioon, ruptuur, hemorraagia. Enamikul juhtudel lahenevad spontaanselt, kuid mitte alati. Ravi: sümptomaatilistel puhkudel drenaaz või kirurgiline ravi. Võib retsidiveeruda. Pankrease abstsess on ägeda nekrootilise pankreatiidi hilistüsistus. Tekib 2-3% patsientidest, sageli mitu nädalat pärast pankreatiiti. Sümptomitena palavik, oksendamine, epigastriumi valu, palpatoorne mass, hellus. Analüüsides leukotsütoos, CRV tõus, vahel amülaasi tõus. Diagnoosimiseks valikmeetod on KT, UH tundlikkus 35-50%. Raviks perkutaanne, endoskoopiline või kirurgiline drenaaz, antibiootikumid. Ravimata juhtudel kõrge suremus. Pankreases samuti esinevad mutsinoossed tsüstid, mis on potentsiaalselt maliigsed ning nõuavad lisadiagnostikat: intraduktaalne papillaarne mutsinoosne neoplasm (IPMN), mutsinoosne tsüstiline neoplasm, soliidne pseudopapillaarne neoplasm. Esinevad ka seroossed tsüstid (seroosne tsüstadenoom), mis on healoomulised. 24. Krooniline pankreatiit
annaabi.ee 
