KLASSITSISM 2 Klassitsism · võttis eeskuju antiikkultuurist, renessaansist · oluline lihtsus, tasakaalukus ja harmoonilisus · Sesostus vaimselt valgustusfilosoofiaga. · Õukond ja kirik jäid tahaplaanile · Esiplaanil Kodune ja salongis musitseerimine · Muutusid ansambli ja orkestri koosseisud · anti välja muusikaõpikuid ja noodikirjastamine laienes tohutult. · Uus muusikastiil eelistas klassikaliselt selgeid vormiskeeme ja korrapäraselt liigendatud meloodiat, mida saatis sama ihtne harmooniasaade · (Jean-Pjilippe Rameau-harmoonilise funktsioonide õpetus). · Klassitsismi kõrgaeg oli 1780-1810
KLASSITSISM Sissejuhatus Klassitsism (ld. k. classicus- esmaklassiline) oli kunstisuund, mis võttis eeskuju antiikkultuurist, otsides väljenduses ja vormis lihtsust, tasakaalukust ja harmoonilisust. Oma taotlustes sarnanes mõneti renessansiajastuga. Vaimselt seostus klassitsistlik kunst eelkõige valgustusfilosoofiaga, mille kõrgaeg oli 18. sajandil. 18. saj. lõpul toimusid Euroopas tohutud muutused, mida tähistavad eelkõige Suur Prantsuse revolutsioon (1789- 1794) ja Napoleoni sõjad (1799- 1814). 18. saj. prantsuse valgustusfilosoofid (Voltaire, Rousseau jt) pöördusid ühiskonna seisusliku korralduse vastu, seisid hariduse ja loodusteaduste arengu eest ja rääkisid inimese loomupärastest õigustest. Ka
KLASSITSISM Sissejuhatus Klassitsism (ld. k. classicus- esmaklassiline) oli kunstisuund, mis võttis eeskuju antiikkultuurist, otsides väljenduses ja vormis lihtsust, tasakaalukust ja harmoonilisust. Oma taotlustes sarnanes mõneti renessansiajastuga. Vaimselt seostus klassitsistlik kunst eelkõige valgustusfilosoofiaga, mille kõrgaeg oli 18. sajandil. 18. saj. lõpul toimusid Euroopas tohutud muutused, mida tähistavad eelkõige Suur Prantsuse revolutsioon (1789- 1794) ja Napoleoni sõjad (1799- 1814). 18. saj. prantsuse valgustusfilosoofid (Voltaire, Rousseau jt) pöördusid ühiskonna seisusliku korralduse vastu, seisid hariduse ja loodusteaduste arengu eest ja rääkisid inimese loomupärastest õigustest. Ka religioossus polnud enam tingimata seotud kirikuga, vaid pigem inimese isiklike usuliste
Inimõiguste ja -vabaduste probleemid pole siiski tagaplaanile jäänud, pigem vastupidi –nendega tegelevad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, kodanike survegrupid ja liikumised. Siit võib järeldada, et inimõigused pole ka Euroopas alati ja igaühele tagatud. 5.2 Euroopalik arusaam inimõigustest Üks põhjusi, miks inimõiguste temaatika Euroopas päevakorral püsib, peitub ajaloolistes traditsioonides. Inimõiguste eetiline platvorm on seotud kristluse ning valgustusfilosoofiaga. Sellised väärtused nagu elu, vabadus ja sallivus kuuluvad eurooplaste maailmavaate juurde. Kristlusest kandusid need ideed valgustusfilosoofide ja hiljem ka liberalistide töödesse. Just Euroopat võib pidada inimõiguste filosoofia sünnikohaks, siit levisid need põhimõtted Ameerikasse ning hiljem teistesse maailmajagudesse. Tavaliselt seostatakse inimõigused kodanlike revolutsioonide ning vabariikide kujunemisega.
80ndatel - neoliberalism ja neokonservatism. Tihti samades maades samad ideoloogiad. Tp partikularism - eristusi nõustuvad ja toetavad üh. Kesksed liberalismi teemad: · Rõhutab indiviidi tähtsust. Indiviid n üh tähtsaim institutsioon. Liberalism seisab kõikide õiguste võrdsuse eest. Võimaluste võrdsus. Kõigil on olemas võimalused, kuid see ei tähenda, et kõik võrdselt hüvesid. · Liberalism rõhutab mõistust( põhjuseid),armastab ennast siduda valgustusfilosoofiaga. Liberalism austab mõistusega tehtavaid otsuseid. On veendunud , et igal indiviidil on olemas mõistus. Meritokraatia- võimekate valitsemine Liberalism- tolerantsust salliv ja edendav ideoloogia. Sõnavabadus. Eetiline ideoloogia( pluralism , läbipaistvus , ei salli vale kasutamisel tehtavaid otsuseid ). 19.saj keskpaigast algab liberalismi seiskumine ja allakäik. Kui palju ja mil määral on lubatud vabadus. Tekivad liberalismi kritiseerivad ideoloogiad
euroopas jumala tahe. riigid kopeerivad jumalariigi struktuuri. uutes tingimustes tuli see välja vahetada. siit ka idee, et valitsejad on rahva teenrid (see tekitab probleeme ka eestis). karl suure impeeriumis oleks selline loogika olnud mõeldamatu. rousseau ütleb, et kui valitsus rikub ühiskondlikku kokkulepet, siis rahval kaob allumiskohustus. roosevelt pidas majandusliku kriisi ajal kõne, kus ta ütles, et majanduskriisi tingimustes tuleb vabadusi piirata, et kriisist jagu saada. valgustusfilosoofiaga see kokku ei sobi. üldiselt oli valgustusfilosoofide kriitika kitsamalt võttes alati 18s prantsuse ühiskonna kriitika. valgustajad pidasid ühiskonna arengut takistavaks jõuks kirikut. nad ei pruukinud olla jumala vastu, kuigi mõned neist olid ateistid. aga kiriku kui institutsiooni vastu olid nad selgelt. venemaa kui despootia näide (tänapäevane mõiste on diktatuur) jutud inimõigustest kajastusid tegelikkuses siiski vähe. inimene ei saanud mitte töötada, sest ta oleks
annaabi.ee 
