Austria füsioloog I. Wiesner määras suhtelise valguse intensiivsuse (võrreldes täisvalgusega), mille juures lehed hukkusid valgusepuuduse tõttu ja selle järgi koostas ta varjutaluvuse skaala. Näiteks lehisel on minimaalne valguse intensiivsus 1/5, kasel 1/9, valgepöögil 1/56 täisvalgusest jne. Arvestada tuleb puude kasvukohta - puistuna või üksikpuuna. Näit. pöögil moodustavad lehed puistus valgustatusel 1/60 täisvalgusest, üksikpuul on aga valgustatuse miinimum 1/85. Valgustatuse miinimum oleneb ka mullast: näit. sarapuul viljakal mullal 1/50-1/60, väheviljakal mullal - 1/18-1/32. 2. Tüvede laasumine algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui varjutaluvatel liikidel. 3. Puistu tihedus ja puistu loodusliku harvenemise kiirus: mida valgusnõudlikum liik, seda
seemneid kui metsas kasvav puu. - ka juurestik on vabalt kasvaval puul arenenud. Erinevused on tingitud sellest, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise võrastiku, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Võrastik laseb lähestiku kasvatele puudele vähe valgust läbi. Mõndades kohtades on valgust nii vähe, et assimilatsiooniorganid (lehed, okkad) surevad ja kuivavad, mis toob kaasa neid kandvate okste kuivamise, aga mis kindlal valgustatusel see toimib, oleneb erinevatest puuliikidest ning ka mullastikutingimustest. Valgusnõudlikel puuliikidel (kask, lehis, mänd) toimub see kiiremini, kui varjusallivatel liikidel (kuusk, nulg). Lõpukskuivanud oksad kõdunevad, langevad maha ja moodustub oksavaba tüvi. Ehk tegemist on tüve laasumisega. Mets on kui seostatud tervik, mis koosneb alustaimestikust, puudest, põõsastest, loomastikust ja mikroorganismidest.
1. V õ r a d e t i h e d u s. Mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu. Austria füsioloog I. Wiesner määras suhtelise valguse intensiivsuse (võrreldes täisvalgusega) mille juures lehed hukkusid valgusepuuduse tõttu ja selle järgi koostas ta varjutaluvuse skaala. Näiteks lehisel on minimaalne valguse intensiivsus 1/5, kasel 1/9, valgepöögil 1/56 täisvalgusest jne. Arvestada tuleb puude kasvukohta - puistuna või üksikpuuna. Näit. pöögil moodustavad lehed puistus valgustatusel 1/60 täisvalgusest, üksikpuul on aga valgustatuse miinimum 1/85. Valgustatuse miinimum oleneb ka mullast: näit. sarapuul viljakal mullal 1/50-1/60, väheviljakal mullal - 1/18-1/32. 2. T ü v e d e l a a s u m i n e algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui varjutaluvatel liikidel. 3. P u i s t u t i h e d u s ja puistu loodusliku harvenemise kiirus: mida valgusnõudlikum liik, seda kiiremini puistu hõreneb ja muudes võrdsetes tingimustes
1. V õ r a d e t i h e d u s. Mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu. Austria füsioloog I. Wiesner määras suhtelise valguse intensiivsuse (võrreldes täisvalgusega) mille juures lehed hukkusid valgusepuuduse tõttu ja selle järgi koostas ta varjutaluvuse skaala. Näiteks lehisel on minimaalne valguse intensiivsus 1/5, kasel 1/9, valgepöögil 1/56 täisvalgusest jne. Arvestada tuleb puude kasvukohta - puistuna või üksikpuuna. Näit. pöögil moodustavad lehed puistus valgustatusel 1/60 täisvalgusest, üksikpuul on aga valgustatuse miinimum 1/85. Valgustatuse miinimum oleneb ka mullast: näit. sarapuul viljakal mullal 1/50...1/60, viletsal mullal - 1/18...1/32. 2. T ü v e d e l a a s u m i n e algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui varjutaluvatel liikidel. 3. P u i s t u t i h e d u s ja puistu loodusliku harvenemise kiirus: mida valgusnõudlikum liik, seda kiiremini puistu hõreneb ja muudes võrdsetes tingimustes
annaabi.ee 
