tähelepanu oleks olnud suunatud rohkem laval lahti hargnevale loole, mitte sellele, kes ja kus kui palju maha jäi või valesti intoneeris. Eriefekte ooperi vältel palju ei täheldanud. Huvitavat valguse kasutust esines momendil, kui oli tegemist äikesetormiga. Oskuslikult kasutati valgeid sähvatusi, jättes tõesti mulje, et torm on lähenemas. Samuti peatus silm tõrvikutel, mis vahepeal lavale toodi – nii osatäitjate käes kui ka laes rippumas. Nende valguskuma oli pilku püüdev ning võib öelda, et mõneti isegi hüpnotiseeriv segu punastest, oranžidest ja roosadest toonidest. Üleüldiselt oli ooperi mõistmisega veidi raskusi. Itaalia keelest ei mõistnud sõnagi, kui mõned isale viitavad väljendid välja jätta, ning kohati katkestuse tõttu katkendlikuks jäänud subtiitridki jäid puudulikuks. Süžees jäi arusaamatuks, kas hertsogi armastus Rigoletto tütre Gilda vastu oli täielikult
Ta oli uuristanud endale sügava sängi läbi kõrgemate kohtade, ja veel hilisematel aegadel, kui tsivilisatsioon siia tungis , aitas ta oma käärude ja varjuliste kallastega palju kasa ümbruse ilusamaks tegemisel. Lk 394 -- Siis ergas suvise keskpäeva heledas päikesepaistes, nüüdli ta öö varjudest kurb ja nukker. Mäed tõusid veepeegli ümber ringina taevasse nagu must tara, mis lahutas järve kogu välismaailmast, ning nõrk valguskuma, mis vilkus veel veevälja laiematel kohtadel, oli sobiv sümbol nendele nõrkadele lootustele, mis õotas talle tema tulevik. Lk 458 -- metsavõlvistik heitis isegi keskpäeval lagendikule oma sünget varju, kuigi säravad päikesekiired tungisid lehtede vahelt läbi ja heitsid kõikjale mahedaid valguselaike, ning kui nii võib öelda, moodustasid midagi ilutulestiku sarnast. On väga õimalik, etb et gooti ornamentika ja võlvistiku mõte sündiski niisugust maastikku vaadates,
Hinnati tehnilist virtuoossust, välist sära (materjalid, värvid), individuaalsust. Proportsioonid ja harmoonia ei olnud oluline. Ehtsamaks näiteks EL GRECO (1541-1614), õige nimega Theotocopolis, pärines Kreeta saarelt. Kunstnikuks kujunes Veneetsias, suurem osa loomingust tuli Hispaanias ja enamikel juhtudel käsitletakse teda Hispaania kunsti juures. Töid iseloomustas sünge põhitoon , kohati mürgised värvid, pikaks venitatud figuurid. Täid valgustas salapärane, seletamatu valguskuma. Hästi mõjusad tööd ,,Krahv Oragzi matus", ,,Püha Martin ja kerjus", ,,Karjaste kummardamine", ,,Kristuse vangistamine", ,,Maarja taevaminek". Tööde üldmulje oli sünge. Tuntumaid Itaalia maneriste oli PARMIGIANINO (1503-1549). Töödel ebamaine ruum ja pikaks venitatud kehad. Kuulsaim ,,Pikakaelaline madonna", ,,Madonna roosiga". TINTORETTO (1518-1594), kelle kuulsaim töö ,,Püha õhtusöömaaeg". Puudus igasugune sümmeetria, hele-tumeduse kontrast
juba tüütuks. Me hakkasime koobastest välja liikuma. Me olime vait ja hea tuju oli läinud. Lõpuks jõudsime välja ja puhkasime jalgu. 20 Ididsikine... Kell seitse hakkasime mäetippu ronima. Mitte eriti raskelt, aga ikkagi. Ididsikine "koobas" asus just seal üleval, udupilvede vahel. Udu muutus juba väga tihedaks, kui Kabrevitsi ütles, et varsti hakkavad paistma üleval tõrvikud ja kaljuseinas must auk. Tõepoolest hakkas paari minuti pärast udust paistma õrna valguskuma. Veel lähemale jõudes paistis ka silma must kogu. See oligi Ididsikine koobas. Ma hakkasin järjest rohkem kartma, et ma teen end Ididsikine ees lolliks ja ta lihtsalt laseb mu elu käest. Ma ei uskunud kuni viimase hetkeni Ididsikine võimetesse. Me jõudsime koopa juurde just siis, kui päike hakkas vajuma selle kaljunuki taha. Läbi paksu udu kumas päikese punakas valgus, kui me hanereas koopasuhu kadusime. Koopa suu oli suur ja pime, aga
Koerad tundsid teda ja liputasid saba, kui ta mööda minnes neid nimepidi hüüdis. Poolalasti lapsed närustes, räpastes särkides tulid vastu, lõid patsi ja soovisid sülle saada. Kõige vaesema, vildakile vajunud sauna ees peatus Jaanus ja astus madalast uksest sisse. Ta pidi sammu allapoole astuma, sest toapõrand oli sügavamal kui maapind. Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest nurgast küsis lambatall uudishimulikult: «Mää-mää?» ja paar ninakat kana pahandasid: «Kakaakakaa! » Teisest nurgast kähises maa-alune hääl: «Kes see tuli?» «Mina -- Metsa Jaan,» kostis Jaanus ja hakkas häälekõmina järgi edasi kobama. Ta silm oli pimedusega juba veidi harjunud, nii et ta enese ees õlgedest aset märkas, millel hall, kõdunenud vanamees poolküljeli lebas. Tema kõrval lamas veel riidenadiga käetud poiss, kes nähtavasti magas. » «Tasa, tasa
annaabi.ee 
