Lorijutt on rahvapärane termin, see tähendab, et sisu ei vasta täpselt tõsidusele, sisaldab väljamõeldist, luiskamist, et asja huvitavamaks teha.(Palgi, 2011, lk398.) Eelmistest eristab neid lugusid seega humoorikas fantastilisus. Küll ajab Näps end seaduseesindajaks valetades tülikad mustlased külast välja, korvitegija Siim leiab oma kodu ukse eest maa sisse kaevatud rahapaja, Piibumeister laristab segamatult nõidadest naise ja ämma raha maha ning valerahategija Ado pääseb juhusliku õnnetuse kaudu kriminaalkaristusest. Neis juttudes on kõigis omajagu muinasjutulisust kuid mitte üleliia ebareaalset. Kui ülejäänud novellides on sellised keskpärased ja veidi heitlikud tegelased pigem hädas ning õnnetu eluga, siis lorijuttudes käib samasuguste meestega alatasa õnn kaasas ning soosib nende riukaid. Õpetlikku kui sellist on neis vähem, aga ainsate lugudena leiavad need õnneliku lõpu ja panevad ka lugeja sellega mõnusalt muhelema
Kevadel pannakse Joobi käed raudu ja päritakse talt raha kohta. Minnakse ta hüti juurde ja seal selgub, et ämm on hulluks läinud ja ei saa ta vastu tunnistada. Joop pääses karistusest ja läks taas linna ,,laadima ja lossima". Rahapada Konstaabel Hunt tuli jahilt ja juhuslikult möödus Ado hütist. Vaatas aknast sisse ja nägi, kuidas Ado 50-margalisele ühte nulli juurde joonistab. Konstaabel käsib end sisse lasta, et saaks valerahategija Naissaarele saata. Ado ei ava ust. Konstaabel näeb vankrit lähenemas. See on vana sõjakraami täis kuhjatud. Vanker läheb ümber, mees, kes hobust talutas tõuseb peale suitsupilve kadumist nurmelt püsti, kuid konstaabel jääbki kadunuks. Nii ei saadetudki Adot Naissaarele. Tal vedas. Maanaine Suurrätt õlgadel, läks Reet kauplusesse tinti ostma. Ta mõtles kaua, millist tinti osta ja uuris kaupmehelt, kas on ikka hea tint. Sama kordus ka sulepea ja sulega. Väljas sadas
Planchet nõjatus uhkelt tema toolileenile. «Asi oli nii, kõrgeausus,» jätkas peremees üleni värisedes. «Tunnen teid nüüd ära. Teie olite see, kes lahkus siis, kui mul tekkis õnnetu riid aadlikuga, kellest te kõnelete.» «Jah, see olen mina. Te näete nüüd, et teil pole oodata mingit halastust, kui te ei räägi puhast tõtt.» «Suvatsege mind ainult kuulata, te saate kõik teada.» «Ma kuulan.» «Mulle teatati võimude poolt, et minu kõrtsi tuleb kuulus valerahategija koos paljude kaaslastega, kes kõik on maskeeritud kaardiväelasteks või musketärideks. Mulle 302 kirjeldati kõike, teie hobuseid, teenreid, teie välimust, mu härra.» «Edasi, edasi!» ütles d'Artagnan, kes kohe taipas, kust on pärit nii täpne kirjeldus. «Võimude käsul, kes saatsid mulle appi kuus meest, võtsin ma tarvitusele kiired ettevaatusabinõud, et kinni pidada arvatavaid valerahategijaid.» «Või veel
Saime ta õlekoti kätte, teeme sellest rõõmutuid! Täna on ju pidupäev flaamlaste auks!» Nad jõudsid Gringoire'i kohale teda märkamata ja kott lendas talle otse pähe. Samal ajal võttis üks neist peotäie õlgi ja läks neid püha neitsi Maria ees põlevast tähist süütama. «Kurat ja põrgu!» urises Gringoire. «Nüüd saab kuumust ülearugi!» Silmapilk oli kriitiline. Gringoire pidi jääma tule ja vee vahele. Ta tegi üleloomuliku pingutuse, mida võib teha ainult valerahategija, kui teda keeva vette tahetakse visata. Ta ajas end püsti, viskas koti poistele selga ja jooksis minema. «Püha Neitsi!» karjusid lapsed. «Rauakaupmees on kodukäija!» ja põgenesid omapuhku. Õlekott jäi üksi lahinguväljale. Belleforet *, paater le Juge ja Corrozet * kinnitavad, et järgmisel päeval tolle linnajao vaimulikud koti pidulikult ära viisid ja ta Sainte-Õpportune'i kiriku varakambrisse paigutasid. Kuni 1789-nda aastani andis see püha aare häid sissetulekuid
annaabi.ee 
