mõneti proovile panna seesuguse kuriteo sooritamisega, sest tema üks mentoritest Napoleon, ei kohkunud ealeski ühegi takistuse ees ning ta tahtis temaga sarnaneda. Sonja Marmeladova oli sügavalt usklik ning pooldas religioosset elukäsitust. Olude sunnil pidi ta aga minema prostituudi teed, et aidata oma perekonda rahaliselt. Põhjuseks oli eelkõige tema isa, kes perepeana ei tulnud toime oma kohustustega ning uputas muresid viinaklaasi. Seega ta pooldas ausat, valedeta eluviisi, mis ei läinud vastavusse Raskolnikovi omaga. Teose peategelasel oli oma teooria, kuidas ta lahterdas inimesed kahte tulpa: harilikud ja haruldased. Ta oli sügavalt veendunud, et haruldastel on suuremad eelised võrreldes harilikega sooritada kuritegusid ning astuda üle seadustest. Kuritegusid toime pannes näitavad nad oma suursugusust ja võimekust kõrvaldada nende jaoks tühised inimelud siit ühiskonnast. Kui
tore, Kuid siia jõudes nad saavad aru, et neile on valetatud ning on ilma jäetud kõigest. Nende jaoks on tegelikkus see, et nad on jäänud ilma kõigest, isegi elukohtadest. Nad peavad tegema kõik selleks, et saada töökohta või võimalust teenida, sest muidu nad ei saa hakkama. smuugeldajad saavad selle valetamise eest immigrantide pealt raha ja nad arvavad, et nii on parem. Meid ümbritsevad inimesed ning keskkond on suurteks teguriteks. Ilma võimuta ja valedeta oleks võib olla elu parem, kuid ilma jõuduteta ei saa me hakkama. täpseid piire hea ja kurja ning ahnuse ja tegelikkuse vahel ei ole, sest igaüks mõistab neid erinevalt. Alati on parem, kui headust eksisteeriks rohkem, aga ilma kurjuseta ei oleks ka headust. Kõik on omavahel seotud, kuid meid valitsevatel inimestel on võimalus valide tee, kuidas nad seda kõike teevad, kas hea või kurjaga.
avastab juhuslikult oma ema nooruseaegade päeviku. Ta saab teada, et tema kummaline, kuid siiski range ema on omal ajal olnud punkar ja joodik ning ka suitsetamine ja narkootikumid pole talle võõrad olnud. Lisaks sellele saab ta ka veel teada, et tema isa polegi tema pärisisa. Ann ei suuda uskuda, et ta ema on talle terve tema elu ainult valetanud ja otsustab kodust põgeneda. Ta tahab alustada uut ja iseseisvat elu. Ilma vanemateta,koolita,valedeta ja muredeta. Lõpuks otsustabgi ta, et läheb oma klassiõe Rita ja veel paari sõbrannaga Võsul asuvasse suvilasse, kus hakkavad igaõhtu toimuma joomispeod, suitsetamine ja oma eluga mängimine. Ann saab palju uusi kogemusi selle tema jaoks ''uue'' maailma kohta. Ta saab aru, et inimesi ei saa alati usaldada ja nende peale loota. Miks aga, see pealtnäha tavaline noorteraamat nii populaarseks on osutunud? Ma arvan, et sellel
Freinet pedagoogikal ei ole oma filosoofilist lähtealust, oma arusaamist lapse arengust (oma arenguteooriat),spetsiaalset õpetajate koolitust ega ka terviklikku üldharidust (kesk-haridust) andvat koolitust (Tuulik 2001). Freinet' määratleb oma pedagoogika üldeesmärgi järgmiselt: ,,Lapse isiksus areneb kõige paremini mõistlikus ühiskonnas, mida ta teenib ja mis aitab tal saavutada eneseväärikustunnet ja jõudu, et ta täiskasvanuna suudaks tegutseda eesmärgistatult, egoistlike valedeta ning ehitada harmoonilist ja võrdõiguslikku ühiskonda (Freinet 1987: 29-30). Freinet tõdeb, et eesmärkides väljendatakse ideaali, kuid peab siiski vajalikuks määratleda üldeesmärk. Õpetajal tuleb nimelt tihti üksi oma tegevust põhjendada ja seepärast peab tal olema selge nägeus sellest, mille poole ta oma pedagoogikas püüdleb (Hytönen 1999). Freinet' vaatenurk lapsekesksele pedagoogikale on üpris lai. Ühelt poolt käsitleb ta
Freinet-pedagoogika ei ole terviklik kõikehõlmav mõttestruktuur, vaid mitmetahuline ja meetodikakeskne suund, mis toimub ilma sügavale ulatuva ja tervikliku teoreetilise aluseta. Freinet-pedagoogikat võib teisalt nimetada ka ühiskonnakriitiliseks vaateks koolist ja kasvatustöödest. ,,Lapse isiksus areneb kõige paremini mõistlikus ühiskonnas, mida ta teenib ja mis aitab tal saavutada eneseväärikustunnet ja jõudu, et ta täiskasvanuna suudaks tegutseda eesmärgistatult, egoistlike valedeta ning ehitada harmoonilist ja võrdõiguslikku ühiskonda." Kool valmistab noorsugu ette oma otseste eesmärkide jaoks. Freinet kahtleb õpetajate eeldustes õppimisprotsessi aktiivselt mõjutada ja rõhutab pedagoogiliselt rikka õppimiskeskkonna tähtsust. Töö organiseerimine loob uues koolis korra ja distsipliini. Õpetaja on õpilaste suhtes rohkem taustal olev korraldaja ja abistaja kui tugev mõjutaja. Kuigi uuendus peab olema põhjalik, peab ta siiski toimuma tasakaalustatult.
annaabi.ee 
