füüsikaliste seisunditega – ja seda loetakse sageli funktsionalismi eeliseks ( E. J. Lowe, lk 65). Samas on ka funktsionalismil vastaseid, kes väidavad, et viimane ei anna vaimuseisundite iseloomu kaugeltki adekvaatset käsitlust ning jätab välja kõige hämmastavama asja vaimuseisundite subjektide juures – teadvuse fakti, millega omakorda vastab funktsionalist, et teadvusseisundid ei erine muudest vaimuseisunditest selles mõttes, et ka neid tuleb kirjeldada funktsionalistlikult ( E. J. Lowe, lk 69 ). Funktsionalism tundub olevat täielikus kooskõlas argimõistusega, kuna ta on kooskõlas mitmesuguste füsikalismi vormide ja isegi kaugeleulatuva dualismiga. Viimaseks teooriaks vaimu seletamisel vaatlen eliminatiivmaterialismi6, mis kujutab endast teesi, et meie tervemõistuslik käsitus psühholoogilistest nähtustest esitab endast juurteni ekslikku teooriat.
vaimusündmustele, mida saab tõlgendada mingi alternatiivse sõnavaraga ainult. Küsimused David Armstrongi teksti „Vaimu loomus“ ja Hilary Putnami teksti “Vaimuseisundite loomus” kohta (Tähtaeg 13.11.14) 1. Kuidas erineb Armstrongi materialism biheiviorismist? Materialism on see, kui usutakse, et mitte midagi muud peale füüsilise ei eksisteeri. Sensatsioonid ja muud vaimuseisundid on ajuprotsessid. Kui me teame oma vaimuseisunditest, siis see ei tähenda, et me teaksime oma ajuseisunditest. Samas kui biheiviorismon pühendunud, et ei saa öelda, et käitumine on põhjustatud vaimuseisundi poolt, sest käitumiskalduvust ei peeta põhjuseks. Armstrong vaidleb, et ajuseisund ja vaimuseisund saavad olla üks ja sama, aga ei pruugi olla. Teadvus meie oma vaimusündmustest on meie vaimusündmuste taju. Tajub analüüsib ta mistages sisemist seisundit, mis tekitab valikukäitumise keskkonna suhtes. Teadvust aga kui
Dualism – Interaktsionism, Parallelism(- Okasionalism), Epifenomenalism. Dualism ontoloogias – mis on see, mille suhtes ollakse dualistid?. Dualism ja vaimne põhjuslikkus – milline on keha(sündmuste) ja vaimu(sündmuste) vahekord? 3. Dualism kriitika(Ryle, Descartes’i müüt) Kartesiaanlik doktriin. Dualism – inimesel on nii keha kui ka vaim. Privaatsus – vaimusündmused on isikule endale privaatsed. Teadmised teiste vaimust on järelduslikud – teadmised enda vaimuseisunditest on vahetud ning teiste inimeste vaimuseisundid on järelduslikud. Teiste vaimuseisundeid pole võimalik kontrollida ega vaadelda. Mentaalsed mõisted saavad oma tähenduse privaatselt vaimusündmustelt. Wittgensteini näide. Põrnikas karbis. Wittgensteini sõnul taandub karbis olev asi välja ja sel pole mingit rolli inimestevahelises suhtluses. Mentaalse sõnavara tähenduseks on teatud avalikult ligipääsetavad ning intersubjektiivsed verifitseeritavad asjaolud
Jätkuvalt tahab W aga vabastada filosoofiat mõttetutest probleemidest. Teooriad ja üldistused varjutavad tavakeele rikkuse. Ka Quine´i arvates on see, millele üks või teine keeleväljend osutab alamääratud ehk üheselt määratlemata või ei vasta üheselt meeltekogemusele ja teadmine maailmast on alati teadmine mingist keeles. Vaimufilosoofia: Nn analüütilise vaimufilosoofia keskne küsimus on, millest me siis ikkagi räägime rääkides oma vaimuseisunditest- mõtlen, olen teadvusel jne. Filosoofia ajaloos on vaim olnud kehaga võrreldes privilegeeritud seisundis – Platoni hingeõpetus ja mõtlemise primaat, kristlik hinge surematus, Descartesi kahtlemine meeltetajus ja mõtlemise usaldamine. Moodsa vaimufilosoofia püüdlus on pigem vaimu füüsikale taandada. See algab juba Thomas Huxley epifenomenalismi ja biheiviorismiga psühholoogias. Huxley arvates on vaimsed nähtused füüsikalistest tingitud ja ise neid mõjutada ei saa
annaabi.ee 
