Riietus oli lihtne, Bradley, Julian, Arnoldi ja Francis kandisd igapäevased riideid, nagu nad oleksid nendega otse tänavalt lavale astunud. Kuid Priscilla ja Racheli riietus oli erinev. Priscilla kandis peeneid ja tibilikke riideid, seevastu Rachel sarnanes mustlasele. Tema riietus ei sobinud kokku tema abikaasa Arnoldi ülikonna ja tütre valge pluusiga. Tema riietus paistis silma. Tegelaste (mitte küll kõigi puhul meisterlikult graatsiline) sisenemine loob paraja annuse vaimukusega hästi tunnetatava õhkkonna. Sellel hetkel mängitakse elulik vaatepunktide paljusus kenasti esile. Erisugused perspektiivid ja motiivid, ihad ja soovid valguvad laviinina Bradley ja vaataja üle. Etenduses tundsin ma natuke igavust, jutt oli tihti arusaamatu ja Kaljujärve jutt Hamletist oli filosoofiline. ,,Me kõik vajame armastust!"-lausus Francis järsku, peale seda lauset muutusid inimesed saalis kuidagi tähelepanelikumaks, etendus oli arusaadavam ja kõik nagu oleks kohale jõudnud
See lähtus Inglismaalt (Locke, Newton, Shatesbury), kus seadustega kindlustatud vabariiklik kord võimaldas takistamatut uute ideede tekkimist ning võistlust teaduste ja filosoofia alal. Uued ideed toodi sisse Prantsusmaale Voltaire`i ja entsüklopedistide poolt, kus need arenesid ning süvenesid ja levisid laiemais rahvakihtides, mida omalt poolt soodusta ka prantsuse kirjandus oma klassikalise selguse ja veetleva vaimukusega. Prantsusmaalt levis valgustusfilosoofia teistesse Euroopa maadesse. Valgustusajastu vaimsus Inimese mõistus oli saanud teadlikuks oma võimeist, mille alusel oli tekkinud suur usaldus mõistuse vastu. Kõigisse autoriteetidesse ja traditioonidesse suhtuti eitavalt. Nende asemele astus mõistuse autoriteet. Mõistus nõudis õigust kaasa rääkida kõigi mõtte- ja eluküsimuste lahendamisel vabalt ja otsustavalt. Ajalooliselt kujunenud vaateid ja eluvorme hinnati
Ent viimases pingi, otse vastu ust, Laup kipras, kulmudes veel mõni agan, Veab lehele, mis tindist täitsa must, poolunisena tähti Vanapagan. Oma kunstiliste veendumuste nimel võitleva Betti Alveri kõige kirglikumaid avaldusi on irooniline luuletud ,,Pahed". Kirjanik loob pildi tõeliste kunstiväärtuste hävitamisest, ironiseerib nakatava vaimukusega maitselageduse üle ning lõpetab luuletuse enesekindla trotslikkusega: Hüva! Lõhutagu meistermaalid, Viidagu bordellesse vestaalid, Hävinegu tules nagu koli Templid, aarded, - kõik, mis ükskord oli, Külvatagu teise roose, palme, luuletajad loogu teisi salme
lohutusküündimatutele, lohutus murtud südametele ning lohutus raskustes olijatele. Alain de Botton toob välja igas alajaotuses mitmeid lohutusi, ta võtab ette ühe filosoofi ning pakub välja tema mõtted, mis peaks igale vaevlevale hingele rahuldust pakkuma. See kõik peaks igaühe ümber veenma ning panema mõistma, mis elus siiski kõige olulisem on. Autoril on võime tuua palju näiteid koos hea huumoriga ning vaimukusega. Minagi leidsin, kuidas see raamat mind tugevalt mõjutama hakkas. Lihtsad seletused hakkasid kiiresti külge ning oli tore ka teistega neid arutada ning omadele järeldustele jõuda. Igas ühiskonnas kehtivad omad arusaamad selle kohta, mida tuleks uskuda ja kuidas käituda, et vältida kahtlustusi ja ebapopulaarsust. Ometigi oleks vaja mitte uskuda kõike, mis on loodud, vaid kasutada enda tervet mõistust. Mitte keegi pole ilma
annaabi.ee 
