Iga asi, mida me teeme, juhtub kahest motiivist: sugutungist ja soovist olla suur. Praegu iga normaalne täiskasvanu soovib: 1) tervist ja elu alalhoidu 2) toitu 3) und 4) raha ja asju, mida selle eest saab osta 5) järgmist elu 6) seksuaalset rahuldust 7) oma laste heakäekäiku 8) tähtsustunnet Püüd saavutada tähtsustunnet on üks peamisi erinevusi inimeste ja loomade vahel. Faktiliselt võib umbes poole vaimuhaigustest kirjutada niisuguste füüsiliste põhjuste arvele, nagu peaajukahjustused, alkohol, uimastid ja mitmesugused vigastused. Aga ülejäänud inimestel, kes põevad vaimuhaigusi, ei ole peaajurakkudes mingeid orgaanilisi rikkeid. Lahkamiste, kus nende ajukudesid uuritakse mikroskoopidega, on need leitud olevat täiesti terved. Paljud inimesed, kes jäävad vaimuhaigeks, saavutavad tunde, mis neil puudus reaalmaailmas.
neurokirurgia, psühhiaatria ja eksperimentaalpsühholoogia vahel. Kliiniline neuropsühholoogia tegeleb ajukahjustusele kaasuvate kognitiivsete häirete diagnostika ja raviga. Neuropsühholoogia kui eriala Eestis teeb oma esimesi samme. Valminud on hulk uurimusi ja mitmel pool toimub neuropsühholoogiline hindamine. Vajadus neuropsühholoogide koolitamise ja uute testide kohandamise järele kasvab kiiresti. Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt pime aeg toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui kurjast vaimust vaevatuid, seestunuid. Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist jumalikust karistusest asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga siiski , nagu ka leepra puhul, ei pruukinud asju vaid negatiivses valguses näha tegemist võis olla ka nö äravalitutega...)
Neid hoiti kirikutes (kloostrites), vanglates. · Vaimuhaigustega võitlemiseks peamine meetod eksortsism (kurja vaimu välja ajamine). Sellega tegelesid vaimulikud, mitte arstid. (idee, et kurjad vaimud on oma olemuselt külmad olendid, kes otsivad enesele sooja kohta, järelikult ravi külmutamine.) Uusaegne (valgustusaegne) murrang algab 18. sajandi lõpul koos Valgustusajastuga Palju on lihtsalt vana eitamist (mitte niiväga arusaamist vaimuhaigustest). Tekkib mõistuse kontseptsioon. Mõistuse haigust ei peeta enam ei hinge, ega mitte ka keha haiguseks see on keeruline olukord, mis saab kestma paarsada aastat. Vaimuhaiged on eeskätt haiged inimesed. Altruistlik ja humanistlik lähenemine. Vaimuhaiglate medikaliseerumine. Selles 2 suunda: Haiglate juurde hakati asutama psüühikahäiretega patsientide osakondi
emotsionaalset stressi). Võib tõdeda, et araabia (islami) kultuuris oli vaimuhaigetesse suhtumine humaansem kui toonases kristlikus tsivilisatsioonis. 16 Euroopa kirik ei käsitlenud hinge (so inimeseks olemist) aju talitluse produktina, hing oli metafüüsiline fenomen. Vaimuhaigust käsitleti pigem hinge haigusena (kuigi hinge ja mõistuse vahekorra üle võis skolastilisel tasemel diskuteerida). Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt ,,pime" aeg toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui ,,kurjast vaimust vaevatuid", ,,seestunuid". Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist (stigmast) jumaliku karistuse kohta asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga siiski, nagu ka leepra puhul, ei pruukinud asju vaid negatiivses valguses näha tegemist võis olla ka nö äravalitutega...)
annaabi.ee 
