Merida ümbruses on riigi kõrgeimad mäed ning sealne köisraudtee on maailma kõrgeim (saab sõita 4765 m kõrgusele) ja pikim. Los Roques rahvuspark, mille moodustavad ilusad väikesed korallisaared (kokku umbes 300 saart). Sobib hästi snorgeldamiseks, sukeldumiseks ja kalapüügiks. Margarita Venetsueela suurim saar, mis on väga populaarne koht rannapuhkuse nautijate ja shoppajate hulgas. Fakte Amerigo Vespucci ja Alonso de Ojeda nimetasid maa Maracaibo järve äärsete vaiehitiste järgi Venetsueelaks, sest need meenutasid Veneetsiat. Venetsueela rahvuskangelane on Simon Bolivar. Rahvas austab teda tõsiselt ning eeldab seda ka turistidelt. Igas linnas on olemas Bolivari väljak ning seal on eriti oluline kohalike traditsioonide austamine. Näiteks ei sobi seal panna jalgu pingi peale, liikuda väljakul lühikestes pükstes või vedada kaasas suurt seljakotti. Selline käitumine solvab kohalikke elanikke ja pälvib ka politsei tähelepanu.
koorega. Südamiku ja paksenenud osa vahel on kambiumi ring, milles toimub kasv. Kuna kasv on seesmine, lõheneb porgand sagedasti ebaühtlaste sademete tõttu. Porgandi südamik on tavaliselt heledama värvusega, puisem ja sisaldab vähem vitamiine. Põhjapoolkeral on porgand üks tähtsamaid ja maitsvamaid köögivilju. Ajalugu Jäljed porgandi kasutamisest tarbetaimena ulatuvad eelajaloolisse aega. Kesk- Euroopa vaiehitiste arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud porgandiseemneid, mis pärinevad I II aastatuhandest e.Kr. Muinasajal tunti porgandit eelkõige ravimtaimena. Porgandi viljelemine kultuurtaimena sai alguse Ees-Aasiast aga alles I aastatuhandel p.Kr. Eestisse levis porgandi kasvatamine sakslastest mõisnike vahendusel ning oli 19. saj lõpuks mõisaaedadest jõudnud juba ka paljudesse taluaedadesse. Maailm ja Eesti
otse peenrale. [hansaplant.ee] Vürtsitamiskunst Vürtsid ja maitsetaimede roll söömises on muuta see naudinguks. Tähtis on nende kasutamine õiges koguses. Kunagi, kui vürtsitamiseks olid inimese käsutuses vaid sool ja mesi, oli toit vaid ellujäämiseks. Mehed käisid jahil ning naised käisid koos lastega uusi marju ja lehekesi proovimas. Mis haigeks ei teinud ja hästi maitses või lõhnas oli meeste toodud lihale lisandiks. On leitud tõendeid, et köömnet ja mooni kasutasid vaiehitiste elanikud vürtsidena juba umbes 6000 aastat tagasi. [Renate Kissel, 2001, lk.5] Lisaks vürtside valikule mõjutab lõpptulemust ka vürtside lisamise aeg. Näiteks liha maitsestamiseks on peaaegu igal kultuuril oma viis, kuigi võidakse kasutada samu vürtse. [en.wikipedia.org] Vürtsitamiskunst seisnebki maitsetaimede ja vürtside abil toitude maitse parandamises selleks, et maitse kaotsi ei läheks. Näiteks kui sakslased eelistavad köömnet ja
4800/47004600/4500 eKr). Paelkeraamika. Kultuur levis peamiselt Saksamaal, pisut ka Tsehhis. Muistised paiknevad peamiselt Oderi alamjooksul aga ka soode ja niitude ääres ning teiste jõgede orgudes. Nimimuistis asub Saksamaa keskosas. Elati kuni 50 m pikkustes majades. Kultuuri lõpul hooned muutuvad väiksemateks, tekkis rida kraaviga piiratud asulaid. Sarvkõplad, kolmnurksed tulekivist teravikud. Matuste inventar väga rikkalik. Vaiehitiste ehk Cortaillot kultuur 45003500 eKr Hõlmas Sveitsi, Saksamaad ja Põhja-Itaaliat. Uurimine algas 19. saj keskel. 1909. uuris Neuenburgi järve vaiehitisi prantslane Albert Vouga. Eristas erinevaid vaikultuuride perioode, neist vanim sai nimeks Cortaillot ja noorem, keskneoliitilise dateeringuga Horgen. Saksamaal nimetatakse vaiehitisi Michelsbergi kultuuriks. Kultuurile oli iseloomulik rajada asulad järverandadele või otse järve postidele. Nii
hästi säilinuna, oli teda võimalik rekonstrueerida. Küla oli u. 100 elanikuga kindlustatud asula, mille majad oli paigutatud 13 ritta. Iga rea üks ots ulatus vastu palkidest kaitseseina. Ristpalkidest maja suurus oli 10/10 m, siseruum oli jaotatud kaheks, avaramas osas paiknes kolle. Majade esine käigutee oli lattidest. Küla ümbritses umbes viie meetri kõrgune palkidest kaitsetara, mis oli tihendatud pinnasega. Ka Eestis (rauaaeg Eestis I at. pKr.) on leitud rauaaja vaiehitiste jäänuseid Koorküla Valgjärvele rajatud vaiküla puhul peeti silmas eeskätt selle kaitseotstarbelisust. Enne linnusasulaid ja vaiehitisi oli Eestis juba mesoliitikumi ajast alates levinuim ehitistüüp püstkoda. Reeglina oli see ringikujulise 6-7 m põhjaläbimõõduga ehitis, mille põrand oli kas maapinnaga tasa, või umbes pool meetrit maasse kaevatud. Elamul oli väike eesruum, pearuumi keskel aga paines kividest laotud kolle. Püstkojad ehitati tavaliselt 8-10 cm
annaabi.ee 
