etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast." Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt. Vildele sai tema rännukirg saatuslikuks. Saksa kreiskoolist Tallinnas, kus Vilde õppis, visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas
mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast." Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt. Vildele sai tema rännukirg saatuslikuks. Saksa kreiskoolist Tallinnas, kus Vilde õppis, visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas
andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast." Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt. Vildele sai tema rännukirg saatuslikuks. Saksa kreiskoolist Tallinnas, kus Vilde õppis, visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas. Kuhu ta sõita
kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende 4 üle emalt ikka jälle seletust pärimast."(3) Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes "Iseenesest" ja "Katked minu elust". Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt.(4) Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna. Siis tuli aeg teadmisi omandada. Alguses läks kõik hästi. Poiss õppis lugemise juba 6 aastaselt selgeks. Ta pandi
Autor on üritanud Pisuhännas kritiseerida uhkust ja auahnust ning seda, et mõne mehe jaoks on raha kõik, kuid samas teise jaoks on kõige tähtsam hoopis armastus, mis on ka tegelikult päriselus hoopiski tähtsam, kui materiaalne kindlustatus. Pisuhänna kirjutamise ajendiks oli kirjanduslik võistlus. "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast," väitis Vilde, mis on tema kirjanikuks saamise põhitingimus. Vilde huumorimeel ja reljeefsed karakterid leiavad eriti tõhusat rakendust lühivormides ja näidendites. Noorena oli Vilde ka ise igatsenud saada näitlejaks ja teinud kaasa isegi mõnes etenduses. Tüli tõukel kirjutas Vilde Kopenhaagenis eesti parima lustmängu ,,Pisuhänd", sest Eesti Kirjanduse
annaabi.ee 
