on üheaegselt apodiktilised kui ka paratamatud.(§ 10) Puhas matemaatika kui aprioorne sünteetiline tunnetus on võimalik vaid seetõttu, et ta käib eranditult üksnes meelteobjektide kohta, mille empiirilisele kaemisele on aluseks puhas (ruumi ja aja) kaemus ja nimelt a priori ning aluseks saab see olla seepärast, et ta on üksnes meelelisuse puhas vorm, mis objektide tegelikule nähtumisele eelneb, kuna ta selle tegelikult alles võimalikuks teeb.(§ 11) Meelelisus ei seisne loogilises vahetegemises selguse ja ebaselguse vahel, vaid tunnetuse enda päritolu geneetilises eripäras, kuna meeleline tunnetus ei esita asju üldsegi nii, nagu nad on, vaid üksnes viisi, kuidas nad meie meeltele toimivad, ja et seega ei anta nende kaudu arule reflekteerimiseks mitte asju endid, vaid üksnes nähtumusi. Nähtumus tugineb meeltele, otsustus aga arule ja tekkib küsimus, kas objekti määratluses peitub tõde või mitte. Erinevust
õigus oli figh.-õigusteadus, õiguslik õpetus. Euroopa on kogenud kolme üksteisest väga erinevat püha õigust, millele on ühine see, et nad põhjendasid oma olemasolu pühade raamatutega ning ei leidnud oma algupära mitte eelaegades, vaid jumalikus kehastamisaktis. Juudi, kristlik ja islami õigus. Kõik need rõhutasi õiguse üle ja eelriikliku iseloomu. Juut on see, kes on sündinud juudi soost emast. Kõik Allahi käsud nõuavad ühesugust kehtivust. Õigus määratletakse selges vahetegemises fides ja ratio , usus ja mõistuse vahel. Usk ütleb, mis on Allahi tahe ja õigus. Mõistus ei pea tõestama selle mõistlikkust. Islami õigus on kohustusõpetus. Käitumine võis olla kas kohustuslik, soovitav, kahtlane, keelatud või neutraalselt lubatav. Oli neli õigusallikat: Koraan, Sunna, analoogia ja konsensus.Koraan kui püharaamat jäi kõrgeimaks õigusallikaks. Koraani käske oli vaja tõlgendada. Need tuli viia üksteisega kooskõlla kuna need pärinesid erinevatest aegadest
-õigusteadus, õiguslik õpetus. Euroopa on kogenud kolme üksteisest väga erinevat püha õigust, millele on ühine see, et nad põhjendasid oma olemasolu pühade raamatutega ning ei leidnud oma algupära mitte eelaegades, vaid jumalikus kehastamisaktis. Juudi, kristlik ja islami õigus. Kõik need rõhutasi õiguse üle ja eelriikliku iseloomu. Juut on see, kes on sündinud juudi soost emast. Kõik Allahi käsud nõuavad ühesugust kehtivust. Õigus määratletakse selges vahetegemises fides ja ratio , usus ja mõistuse vahel. Usk ütleb, mis on Allahi tahe ja õigus. Mõistus ei pea tõestama selle mõistlikkust. Islami õigus on kohustusõpetus. Käitumine võis olla kas kohustuslik, soovitav, kahtlane, keelatud või neutraalselt lubatav. Oli neli õigusallikat: Koraan, Sunna, analoogia ja konsensus.Koraan kui püharaamat jäi kõrgeimaks õigusallikaks. Koraani käske oli vaja tõlgendada. Need tuli viia üksteisega kooskõlla kuna need pärinesid erinevatest aegadest.
Victor White`ga hea ja kurja üle ning kristlike sümbolite tähtsuse üle, on Jungi seisukoht päris selge - Varju tundmaõppimist ei saa inimesele keelata, kuid kurjale ei tohi järele anda. ,,Kui patsient meie päevil on valmis välja astuma alateadlikust olukorrast, seatakse ta koheselt silmitsi oma varjuga ning ta peab otsustama hea kasuks, muidu uhutakse ta allavoolu minema. Nolens volens teeb ta järele Kristust ning järgib tema eeskuju. Esimene samm Individuatsiooni teel seisneb vahetegemises iseenda ja varju vahele. (---) Järgmine samm on vari kui probleem. Tegeledes pimedusega tuleb kinni hoida Heast, vastasel korral kurat neelab su ära. Sa vajad igat headusekübet tegeledes Kurjaga ning just seal. Et hoida valgust elavana pimedas - selles ongi ,,iva"; ning ainult seal on su küünlal mingi mõte." (LAMMERS&CUNNINGHAM 2008:219) Varju kontseptsioon on väga oluliseks taustaks, mõistmaks Jungi käsitlust Kurjast kui printsiibist
annaabi.ee 
