Mängu saatsid sarvede- ja keelpillimuusika. Mängud kestsid üldiselt terve päeva. Hommikupoole olid võitlused loomadega, seejärel kergemaks vahepalaks piitsameeste võitlus. Pärastlõunal tuli oodatud gladiaatorite omavaheline võitlus. Võideldi nii üksi kui ka gruppides. Peeti ka võitlusi loomadega. Gladiaatorid pidid loomi ärritama hõõguva rauaga. Mõnikord toodi areenile kaheks jaotatud puur, mille ühes osas olid loomad, teises gladiaatorid ja nagu olid eraldatud vaheriidega. Kui kord ootamatult puur üles tõsteti, otsustas, kes kiiremini rünnata jõuab. Teatrietendused Rooma teater ei saavutanud kaugeltki sellist taset kui oli olnud Kreekas, kuigi sealt võeti palju üle. Paljud kreeka näidendid tõlgiti ladina keelde ja kohandati oludele. Näitlejad olid peamiselt sisserännanud kreeklased, orjad või vabakslastud. Neid peeti ühiskonna alamatesse kihtidesse kuuluvateks. Teatrihooaeg Roomas kestis aprillist novembrini. Esimene teatrihoone
algul väljastpoolt sisse. Kõige raskemad olid elamistingimused vanades, enne 1870.aastaid ehitatud suurtes kasarmutes. Ruumid olid külmad ja niisked. Niiskust soodustas pesu keetmine toas, sest pesukööki polnud. Õhku rikkuasid välisukse kõrval seisvad lahtised uriinitünnid(uriini koguti vabrikus kalevi pesemiseks ja värvimiseks). Üürnikud püüdsid ise olukorda parandada, jaotades ruume vaheriidega väiksemateks osadeks. Kes kurtis vi kaebas, see kaotas nii korteri kui ka töö. Alles 19.sajandi lõpus, aga eriti pärast 1905.-07. Aasta revolutsiooni hakati olusid mõneti parandama. Osa kasarmuid sai pealeehitise, ka kasarmute sees hakati ajutisi vaheseinu asendama püsivatega ning moodustama koridorisüsteemis kööktube. Kui seni olid töölised kasarmukoha saanud tasuta, siis nüüd hakkas tuba maksma 1-1,25 rubla kuus. Paranesid ka
See pidi andma uskilikele edasi armu. Missa- võis läbi viia vaid preester. Pühitsemise teenistus. Transsubstantsiooniõpetus-õpetus mille kohaselt toimub altaril aine niisugune muundumine just preestri pühitsuse läbi Araabia Beduiinid- Elasid araabia poolsaarel, araba tähendab kõrbe. Olid ränd karjakasvatajad ja nad elasid hõimudes. Peamiseks toiduks oli neil tattel ja kaamel. Elati madalates telkides mis olid vaheriidega jagatud meeste ja naiste pooleks. Mehed ja naised sõid eraldi, ühine sööma aeg oli sündsetu. Lapsed pandi juba tööle juba 5-6aastaselt. Jahvatasid käsikivil teri ja kudusid vaipu. 10a hakkasid kütet koguma ja laagrisse vett tooma. Poisse õpetatti varakult ratsutama ja varastama. Au asjaks oli varastada vaenulike hõimude kariloomi. Levinud oli vere tasu- tapetu sugulased pidid tapjale sammaväärselt kättemaksma. Keelatud oli tappa unepeale ja sejatagant
vaenlaste maa sisse tungis nagu vanal ajal suur kartaagolane Hannibal vägevasse Rooma riiki oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka sellepoolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli. Ivo Schenkenbergi telk -- endine vene vürsti omandus -- oli ütlemata tore, kulla, hõbeda ja pärlitega välja õmmeldud, seestpoolt maapind 332 kallite nahkadega, telgi seinad kirju iluriidega käetud. Telgil oli kaks paksu vaheriidega üksteisest lahutatud osa. Eespool istus parajasti Ivo ise oma jenna Christophi ja kolme nägusa tütarlapsega joogilauas -- sest Ivo oli suur õrnema soo austaja, kellele toit ega jook ilma naisterahva seltsita ei maitsenud --, kui Andres kummardades sisse astus. «Noh, kas hobuseid leidsid?» hüüdis Ivo talle vastu. «Viisteistkümmend hobust,» vastas Andres keha sirgeks ajades. «Kust?» «Hanijõelt.» «Kas hinda küsiti?» «Mis hinnast küsida, kui muidu saab,» irvitas Andres.
annaabi.ee 
