Rhodose noormehele. Vb oli pede. 1972 ilmus üks luulekogu, mis oli olulisim paguluses ilmunud luulekogu. Ristikivi luule markeerib selgelt modernistliku luulekeele tulekut, mis hakkas 1940-50ndate jooksul paguluses ilmuma. Looming: 1938 Tuli ja raud 1930 kirjutab ka lastejutte 1940 Õige mehe koda 1942 Rohtaed Neid kolme nimetati Tallinna triloogiaks, arenguromaanid 1953 Hingede öö 1961 Põlev lipp 1964 Imede saar vaheraamat, üks väheseid pagulaskirjanduse raamatuid, mis ilmus ka Nõukaaegses Eestis 1965 Mõrsjalinik 1966 Rõõmulaul 1971 Lohe hambad 1972 Kahekordne mänd, Inimese teekond 1976 Rooma päevik Ristikivile on omane hoiak pessimistlik lootuslikkus. Ei ole pessimism ühes võtmes, koguaeg mingi paradoks. 1977 suri oma korteris, keegi ei tea kuupäeva. 25. Romaan ,,Hingede öö" kui pöördepunkt sõjajärgses eesti proosas.
Tema jaoks oli see ummiktee. Vahetab teed ja hakkab kirjutama ajaloolisi romaane. ,,Põlev lipp" (1961) esimese triloogia raamat, kroonikate triloogia. Kirjutas üldiselt triloogiaid. Ilmub 3 triloogiat ja neile lisanduvad vaheraamatud. Esimese ja teise triloogia vahel ilmub ,,Imede saar" (1964). Teine triloogia: ,,Mõrsjalinik" (1965), ,,Rõõmulaul" (1966) ja ,,Nõiduse õpilane" neid on nim biograafia triloogiaks, isikukesksed romaanid. Siktuna väravad teise ja kolmanda triloogia vaheraamat. Kolmas triloogia: ,,Õilsad südamed", ,,Lohe hambad" (1971), ,,Kahekordne mäng" (1972). ,,Inimese teekond" (1972) omaette luulekogu. Ristikivi initsiatiivi üles ei näidanud, et see kokku panna. Teised andsid tõuke. ,,Rooma päevik" (1976) viimane ja üksik. Ühendav triloogiatel: kroonikate triloogia võtab vanade kroonikate stiili ja mängib nendega, realistliku kujutamise viisi juurde tagasiminek. Realism polnud enam ühemõtteline, nagu loomingu alguses
triloogia, eraldi perioodi "Hingede öö", luulekogu "Inimese teekond" on samal ajal kirjutatud, III periood hakkab 60ndatel ja sisuliselt kestab surmani. Kolm triloogiat, triloogiate vahel vahetekstid. "Rooma päevik" "Põlev lipp" 1961 Esimene tsükkel ja järgnevad tsüklid hakkavad kunstiliste lahenduste poolest eristuma teineteisest. I tsüklit on sageli nimetatud kroonikate tsükliks, mingit pistmist on sellel kroonikatega "Põlev lipp", "Viimne linn", "Surmaratsanikud" vaheraamat "Imede saar" düstoopia. Üks väheseid pagulaskirj raamatuid, mis ilmus ka nõukEestis. II tsükkel on biograafiline tsükkel v mingil moel isikukeskne tsükkel 1965-1967 "Mõrsja linik", "Rõõmulaul "Nõiduse õpilane" III puhul on stilistiline plaan raskem, aga ta eristab sellega, et ta hakkab kasutama kahte ajaplaani "Õilsad südamed e kaks sõpra Firenzes", "Lohe hambad", "Kahekordne mäng" Esimene tunnus: stiliseeritud tööd - teatavaid ajaloolisi stiile hakkab läbi mängima
Ristikivi ei jää ,,Hingede öö" kirjutamislaadi juurde. Laias laastus võib öelda, et kriis jätkub läbi 50ndate. Selle olukorra ta lahendab enda jaoks kuidagi ära 50ndate lõpuks ja 60ndatel algab uus viljakas loominguperiood. Ta hakkab kirjutama suuri romaane. Nagu öeldud, armastab ta planeerida, siis need romaanid on ka järjekordselt triloogiatena kirjutatud. Pilt on see, et saab valmis 3 triloogiat, igal triloogial on mingisugune vaheraamat (ei kuulu triloogiasse). Ta valib väga hoolikalt oma kirjutamisstiili, modernistlikkusest pöörasusest on mingeid jälgi. Ta kirjutab esimest triloogia vanade kroonikate järgi. Samuti valib ta ka teise triloogia puhul stiiliregistri ,,Mõrsjalinik" jt ühe tegelase loo ümberkirjutamine. Kolmandas tsüklis nii selget orienteerumist mingile alustekstile pole, aga mingi stiiline ühtsus siiski tekib kasutab kahte ajaplaani. Kahe ajaplaaniga mängime on modernistliku stiili võte.
annaabi.ee 
