• Saaresurma esimene haigustunnus on võrsetest algav koorenekroos. Esmalt hävib võrsete, siis jämedamate okste ja seejärel tüve kambium. Nõnda hukkub puu paari kolme kuni kümmekonna aastaga. • Kui haigus levib, kuivavad kõigepealt võraoksad, seejärel juba puuladvad täielikult. Männi-pigirooste • Esineb noortel kuni 20-30 aastastel mändidel. • Haigus levib hästi vihmase kevade korral, kahjustunud võrsed kõverduvad ja kuivavad. • Vaheperemeestaimeks on haab, millel seene eosed talvituvad. • Haiguse vältimiseks peaks mändide lähedusest haavad välja raiuma. Jalakasurm (jalaka siugsuu) Ophiostioma ulmi • Seene eoslad kasvavad koorealustes üraskikäikudes • Eoseid levitavad maltsaüraskid, kelle vastsed kasutavad seeneniidistikku toiduks. • Kevadsuvel lendavad koorunud mardikad tervete puude noorte okste koort närima. • Seeneniidistik levib koorealustes viimastes aastarõngastes kiiresti
Seedermännid (P.cembra, P.koraiensis) sobivad ka linnadesse, eriti puhke- ja elurajoonidesse, parkmetsadesse jm. Seedermännid vajavad mõnevõrra viljakamat ja niiskemat mulda kui harilikud ja mägimännid, kuid rasketel savidel kasvavad siiski halvasti. Katsetatud on ka valge männiga (Pinus strobus), mis on väga kiirekasvuline ja dekoratiivne, kuid nakatub pea kõikjal umbes 15-aasta vanuses valge männi koorepõletikku (Peridermium strobi), mille vaheperemeestaimeks on sõstrad ja karusmarjad. Põletik avaldub tugeva vaigujooksuna tüvel, millele järgneb okaste kuivamine. See ongi põhjus, miks valget mändi esineb nii vähe, hoolimata arvukatest katsetest teda kasvatada. Kui aga eesmärgiks ongi kiire ja väljapaistev efekt ning arvestatakse asjaoluga, et umbes 15 aasta pärast puu eemaldatakse, siis on tema kasutamine täiesti mõeldav, seda eelkõige koduaias (sh. linna- ja asulaaiad, kus täiskasvanud valgele männile polekski ruumi).
puudel vaid 1...3 aastat. Käbid: üksikult või 2...3 kaupa, noorelt rohelised, valminult hele- kuni punakas-pruunid, 8...18 cm pikad, 3...4 cm läbimõõdus, seemnesoomused nahkjad, käbid tipuosas tihti vaigused. Seemned valmivad samuti teisel aastal. Meil Eestis on valget mändi leida paljudes parkides, haljasaladel ja varemalt ka metskultuurides, kuid tihti on puud hukkunud või kiratsema jäänud puid kiusava koorepõletiku (Cronartium ribicola) tagajärjel haiguse vaheperemeestaimeks on erinevad sõstraliigid. Siiski on meil suuri valgeid mände kasvamas Raplamaal, Jädivere pargis (hmax = 37 m ja dmax = 110 cm), Pärnumaal Tõstamaa pargis 3 puud (hmax = 26,5 m, dmax = 89 cm (Roht, 1986)) , Vana-Vigalas, Suuremõisas, Pollis, Maardus jm. Valge mänd on hea puiduga ja tähtis tooraine ehituses, mööbli - ja paberitööstuses. Sobib toreda kasvukuju ja okaste pintselja asetuse tõttu suurematele haljasaladele, parkidesse jne.
põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu ja paljuneb ka kännuvõsust (Pedaste et al 2005). Harilik kukerpuu kasvab looduses metsaservadel, võsastikes, loodudel, eelkõige looniidul. Tähtis ja meeldiv ilupõõsas haljastuses, eriti kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimisel (Pedaste et al 2005). Kahjuks on ta kõrrerooste vaheperemeestaimeks, mis piirab kasvatusvõimalusi (Hiie 2008), sellepärast ei soovitata kasutada kukerpuud maarajoonides. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse kõik kukerpuud ära hävitada, kuna kevadistelt lehtedelt leiduv roosteseen hakkab kahjustama söögivilja (Pedaste et al 2005). Taimel leidub ka jahukastet, mille puhul taimede maapealseid osi katab hallikasvalge jahusarnane kirme. Tagasilõikamise nõuded Kukerpuu on vaja igal kevadel lõigata
23. Thunbergi kukerpuu ja läiklehine mahoonia Thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii DC.) [thúnbergií] Thunbergi kukerpuu kodumaaks on Jaapan (Honshu, Kyushu, Shikoku) ja Hiina, kasvades mäestikunõlvadel kuni 1,5 m (kodumaal 2.....3 m) kõrguse püstise ja väga tihedalt hargnenud põõsana. On meil veidi külmaõrn, karmidel talvedel külmuvad viimase aasta võrsed, kuid taastuvad hästi. Ei ole kõrreliste roostehaiguste vaheperemeestaimeks. Võrsed: tugevalt rõmelised, noorelt kollakad kuni punakaspruunid, vanemas eas pruunikad, astlad enamasti 1-osalised. Lehed: talbjad kuni äraspidimunajad, terveservalised, 1...4 x 0,5...2 cm, õhukesed, pealt kollakasrohelised, läiketa, alt sinakad, sügisvärvus sarlakpunane kuni oranz. Õied: 3-5 kaupa kimpudes, kollakad, väljast veidi punakad, umbes 1 cm läbimõõdus, V-VI Viljad: piklikud, korallpunased, kuni 1 cm pikkused marjad, põõsal kuni talve tulekuni, IX.
annaabi.ee 
