68-69). Hemingway ei suhtunud eriti hästi näost-näkku kiitmisse(lk.107 täppide vahelt) Hemingway vestluskaaslasteks olid teised kirjanikud- Ezra Pound, Evan Shipman (kellega ta arutles Dostojevski ja Tolstoi kirjutamismeetodi üle, Dostojevski kirjutavat halvasti kuid ometi mõju avaldades, Tolstoi kirjutas sõjast väga tõetruult), Scott Fitzgerald (kellega ta läks Lyon'sse et Scotti auto sealt ära tuua, tagasiteel Pariisi vahepeatust tehes oli Scott veendunud et teda hakkab maha murdma pneumoonia ning selle kindla veendumusega õnnestus tal Hemingway väga ära tüüdata, kui selgus et palavikku Scottil pole soovis ta minna enda naisele helistama sest see olevat esimene öö kui nad on lahus pärast abiellumist (lk.125 täppide vahelt). Scott kujunes pikema aegseks sõbraks talle, pärast Pariisist eemalveedetud suve taaskohtudes Scottiga oli viimasest kujunenud pidev alkoholitarbija, kuid kainetel
tema vanemad, ent iseseisva Eesti poolt on Käsper, Tääker, Mugur, Martinson, Miljan, Konsap ja Kohlapuu. Peategelane Henn on see, kes on kahe leeri vahel alguses. Ta ei taha sõdida ja võidelda, kuid vabat Eestit soovib küll ja seetõttu asub sõjas siiski Eesti eest võitlema. Eestlastele tulid appi soome vabatahtlikud ja lahing võideti. Teistele koolipoistele anti vapruse eest nn. aumärgid. Neile tuli järele soomusrong. Vahepeatust tehes, läksid nad rondist välja ja neid ründas taas punaarmee. Hukkusid kõik peale Hennu. Nüüd sai ka Henn teada, et tema vend võitles punaarmee ridades. Koolipoiste endises klassiruumis olid kirjutatud vaprate sõdurite nimed klassitahvlile. Raamatust jäi enim meelde... Koolipoiste esimene lahing, kus kõik metsa laiali tormasid. Olles lahingus, kaotab Kohlapuu enesevalitsemise ja marsib üksinda punaarmee vastu. Taoline tegu pani teda
68-69). Hemingway ei suhtunud eriti hästi näost-näkku kiitmisse(lk.107 täppide vahelt) Hemingway vestluskaaslasteks olid teised kirjanikud- Ezra Pound, Evan Shipman (kellega ta arutles Dostojevski ja Tolstoi kirjutamismeetodi üle, Dostojevski kirjutavat halvasti kuid ometi mõju avaldades, Tolstoi kirjutas sõjast väga tõetruult), Scott Fitzgerald (kellega ta läks Lyon'sse et Scotti auto sealt ära tuua, tagasiteel Pariisi vahepeatust tehes oli Scott veendunud et teda hakkab maha murdma pneumoonia ning selle kindla veendumusega õnnestus tal Hemingway väga ära tüüdata, kui selgus et palavikku Scottil pole soovis ta minna enda naisele helistama sest see olevat esimene öö kui nad on lahus pärast abiellumist (lk.125 täppide vahelt). Scott kujunes pikema aegseks sõbraks talle, pärast Pariisist eemalveedetud suve taaskohtudes Scottiga oli viimasest kujunenud pidev alkoholitarbija, kuid kainetel
Marta onu ja osa klassikaaslased olid tapetud. Ta teeskles, et on ka punaarmeest, et pääseda eluga ja hakata teisi otsima. Henn nägi, et Marta on punaarmeelase ülema käes ja päästis Marta, tappes ülema ja nii pääsesid nad põgenema. Nad põgenesid üle lageda põllu ja leidsid omad. Võtluses hukkusid Miljan ja Mugur. Eestlastele tulid appi soome vabatahtlikud ja lahing võideti. Teistele koolipoistele anti vapruse eest nn. aumärgid. Neile tuli järele soomusrong. Vahepeatust tehes, läksid nad rondist välja ja neid ründas taas punaarmee. Hukkusid kõik peale Hennu. Nüüd sai ka Henn teada, et tema vend võitles punaarmee ridades. Koolipoiste endises klassiruumis olid kirjutatud vaprate sõdurite nimed klassitahvlile. Filmi vaadates jäi kõigepealt meelde nn. aja seisma panemine ja vaenlase lipu vahetamine sini-must-valge lipu vastu. See tundus sellise ajaloolise ja põneva hetkena, et mis nüüd küll edasi saab.
toimub. Tükike temast oli Hansuga justkui ära võetud. Süzee Lugu saab alguse sellest, kui üks vanem naisterahvas - Aliide Truu avastab oma aiast tütarlapse. Ta kutsub kummalise tüdruku sisse ning algab psühholoogiline mäng... kes see tüdruk on? Miks ta siin on? Mida ta tahab? Kuidas temast lahti saada? Lugeja jaoks aga avaldub ka teise tegelase, ehk tüdruku mõttemaailm - ta on lõbutüdruk, ta on tulnud oma vanaema ja ema lapsepõlvekodust turvalist vahepeatust leidma, ta põgeneb, ta kardab, tal on palju küsimusi. Kogu selle tänapäeva tegevustiku raamides on see raamat ikkagi peamiselt sellest, mis kunagi oli juhtunud majaperenaise ja tema õega ning samuti mõlema naise meestega ning teise maailmasõjajärgse Eestiga. Minu jaoks oli see raamat ka sellest, millises olukorras inimesed olid nõukogude võimu algusaastatel, kuidas vend pettis venda ja kuidas
1984. aastal sai ta lõpuks jah-sõna, kuid see oli vaid kolmeks nädalaks, see aga on nii suure tüki ookeanipõhja uurimiseks liiga väike aeg. Nii pidi ta pöörduma prantslaste poole, kuid see tähendas, et ta pidi avastaja au jagama prantslastega. Suurema osa tööst tegid siiski ära prantslased, sest ametlikult viibis Ballard ju fotoplatvormi Argo katsetamisel. 24. juunil 1985. aastal väljus ,,Le Suroit" Brest sadamast ja suundus Atlandile. Pärast lühikest vahepeatust Assooridel suundus ta ,,Titanicu" hukkumispiirkonnale ja alustas otsinguid. Ballard kavatses ühineda otsingutega esimese faasi keskel, salaja lootes, et nad selleks ajaks ,,Titanicut" ei leia. Prantslased jõudsid hukkumispiirkonda 5. juulil, Ballard liitus nendega 22. juunil. Kahjuks ei krooninud neid otsinguid edu, 6. augustil 1985 tõmmati prantslaste sonar viimast korda veest välja ja võeti kurss sadamasse. Ballard aga lootis, et lõpuks on tema tund tulnud
Osa neist võttis torm, teised leidsid oma lõpu Saksa või Vene kuulide läbi. Kaitstud ei olnud ka need, kes asusid Saaremaalt sakslaste kohale saadetud laevadele, et jõuda Punaarmee eest vähemalt Saksa tagalasse, Nõukogude allveelaevad ja lennukid varitsesid neid merel. Suurim õnnetus tabas neid, kes lahkusid Kuressaarest viimaste hulgas. 4. oktoobril, päev enne Punaarmee dessanti Muhust Saaremaale, lahkus Saksa laevadega veel 595 põgenikku. Pärast vahepeatust Vindavis (Ventspilsis) saadeti põgenikud kahel laeval edasi Gotenhafenisse (Gdyniasse). 7. oktoobril jõudis pärale ,,Nautik" 300 eestlasega. Teine laev ,,Nordstern" läks 6. oktoobril kell 10.15 Meemelist (Klaipedast) 50 miili läände kahe torpeedotabamuse järel paari minutiga põhja. Pardal oli olnud 310 eestlast, üldse päästeti 45 inimest (BA MA, RM 45-I/79, 436; BA MA, RM 45-I/247; Hintzer). Kui palju ja kes hukkunute seas saarlased olid, ei tea. Lahingud 1944 24
annaabi.ee 
