Harilik mütsik Mycene vulgaris Sgk Pleurotaceae Kopsservik Pleurotus pulmonarius Sgk Pluteaceae Kollakaspruun kärbseseen Amanita fulva Pruun kärbseseen Amanita porphyria Roosa kärbseseen Amanita rubescens - Amanita submembranacea Rõngata kärbseseen Amanita vaginata Valge kärbseseen Amanita virosa Kahevärviline kärbseseen Amanita battarrae Põdranapsik Pluteus cervinus Soomusnapsik Pluteus petastus Sgk Schizophyllaceae Lõhislehik Schizophyllum commune Sgk Strophariaceae Sälk-kollanutt Hypholoma fasciculare
üldloori jäänustest ebemeline. Üld- ja rõngasloor on nahkjas või vatjasebemeline, jalg alati tupega. Kärbseseened on suvel ja sügisel metsades ja puisniitudel kasvavad mükoriisaseened Eesti on seni leitud 18 liiki, mis jaotatakse kolme alamperekonda (Niitla 2004). Tabel 1. Kärbseseente liikide esinemine Eestis ja Austraalias. x tähistab liigi esinemist, selle mitteesinemist Eesti Austraalia Amanita vaginata x - Amanita Battarrae x - Amanita Crocea x - Amanita friabilis x - Amanita Olivaceogrisea x - Amanita lividopallescens x - Amanita muscaria x x Amanita regalis x - Amanita gemmata x - Amanita pantherina x -
ka Rooma keiser Claudius ja Püha Rooma keiser Charles VI. Põhi toksiini koostisosaks on - amanitin, mis kahjustab maksa ja neere. Teised kärbseseened Kollakaspruun kärbseseen - Amanita fulva Pruun kärbseseen - Amanita porphyria 9 Kollane kärbseseen - Amanita citrina Roosa kärbseseen - Amanita rubescens Kuning-kärbseseen - Amanita regalis Rõngata kärbseseen - Amanita vaginata Kahevärviline kärbseseen - Amanita battarrea Ka meie ülejäänud kärbseseened tuleb lugeda mürgisteks. Varasemas kirjanduses on roosat ja rõngata peetud söödavateks. Rõngata kärbseseente hulgast ka kollakaspruuni kärbseseent. Tänastel andmetel põhjustavad need aga mao- ja soolenähtudega piirduvaid seenemürgistusi. Needki võivad osutuda eluohtlikeks, eriti lastele. Inimesele kahjulikke ühendeid sisaldavad ka kollane ja pruun kärbseseen
alumises osas, lamedad, pehmed, 1-2 mm laiad, varrest lühemad. Õisik kuni 3,5 cm 42 pikk; pähikud, eriti kaks alumist, üksteisest 1-2 cm eemal. Pähikud väikesed, poolkerajad, väheseõielised, valminult 3-7 tähtja põisikuga. Põisikud piklik- munajad, nokata, valminult pruunikad. Õitseb mai lõpul, juunis; viljub juuni lõpul, juulis. TUPPTARN Carex vaginata; vaginata (lad.k.) tupjas, tupeline; nimi iseloomustab taime avaraid lehetuppesid. Lõikheinaline. Mitmeaastane. Kasvukoht: varjulised- ja poolvarjulised niisked kuuse-, sega- ja lodumetsad ning puisniidud, võsastikud ja metsasihid. Ilmselt kultuuripelglik liik. Tupptarn on rohiroheline, 20-50 cm kõrge, lühikese risoomiga ja sellest väljuvate arvukate tõusvate ning lehekimpe moodustavate võsunditega taim. Varred püstised või
pihlakas, h. lodjapuu, h. näsiniin jt. Alustaimestikus domineerivad sõnajalad, puhmarinne puudub. Sõnajalgadest kasvavad naiste-, ohtene-, laane- (Matteuccia struthiopteris) ja maarjasõnajalg (Dryopteris filix-mas). Lisanduvad h. angervaks (Filipendula ulmaria), h. heinputk (Angelica sylvestris), sookastik (Calamagrostis canescens), kõrvenõges (Urtica dioica), ojamõõl (Geum rivale), h. maavits (Solanum dulcamara), roomav tulikas, lodu- (Carex loliacea), tupp- (Carex vaginata), mets- ja pikk tarn (Carex elongata), h. metsvits (Lysimachia vulgaris), h. jänesesalat (Mycelis muralis), tähtheinad, h. jänesekapsas, püsik-seljarohi, h. saluhein (Milium effusum) jt. liigid. Samblarinne peamiselt mikrokõrgendikel, metsakäharik, kähar salusammal, tüviksammal, teravtipp, roossammal jt. Mikroreljeefi kõrgematel osadel kasvavad naadi kasvukohale iseloomulikud taimed. Raiestikud uuenevad enamasti vegetatiivselt sanglepa ja kasega, harva saarega
annaabi.ee 
