Mida ta karakterid kehastasid. 2. Tema esimesed satiirinooled olid suunatut salongipeenutsejate vastu. Mitte ühtegi asja ei tohtinud ütelda otse, ainult ümber nurga. Salongidesse püüdsid jõuda inimesed, kes tahtsid unustada oma minevikku, kes olid võtnud endale mõne romaanikangelase nime, kes püüdsid riietuda vastavalt ,,maitsele" ja püüdsid omandada salongilikku keelt = õrnuste maakaart. Tegemist oli VÕLTSE VAGATSEMISEGA. Vagatsemise eesmärgiks oli rikastumine võõra vara arvelt. Sellise võlts keelepruugi tipp fraasiks, repliigiks, võib pidada tõika naeruväärsetest eputistest "Abielu pean ma suurimaks ebasündsuseks: kuidas võiks taluda isegi mõtet, magada kõrvuti täiesti palja mehega" Naeruväärsed eputised ongi Moliere murdepunktiks. Sealt alates asub ta kaitsma naist. Ta väitis, et naine peab olema suhetes mehega vaba. Ta peab olema mehe sõber, mitte ori
lendulastud pilkeid. Nii avanevad viimaks Orgoni silmad. Riigivõimu abil saab ta tagasi ka Tartuffe'ile kingitud varanduse. Säärane lõpp on klassikaline deus ex machina Molière'i kummardus armuliku kuninga ees. ,,Tartuffe" paistab silma omapärase ülesehitusega: nimitegelane ise ilmub lavale alles 3. vaatuse alguses, mil tema olemus on publikule juba ammu selge. See võte võimendab veelgi Tartuffe'i teeseldud vagatsemise, näilise kasinuse ja alandlikkuse ning tema saamahimu kontrastist tekkivat koomilist efekti. Samuti viib absurdini Orgoni silmade avanemisega viivitamine. Siiski erines ,,Tartuffe" oma nalja laadilt Molière'i eelnenud teostest: selle koomikas polnud enam varasemat rõõmsameelsust. Sügav elutruudus lähendas näidendit satiirile. Ja kuigi teos naeruvääristas otseselt ainult võltsusklikke ja silmakirjateenreid, hakati autorit süüdistama usule endale kallaletungimises
halvasti Les'ile ja Bess'ile. Zooey lubas Frannyle, et ta ei taha talt seda palvet ära võtta vaid väitis, et neiu ei ole esimene, kes seda palvet lugenud on. Ka Zooey oli seda kord proovinud, alustada rännakut läbi kogu jumalast mahajäetud maa, palvet lugedes. Kuid ta kukkus selles läbi ning talle ei meeldi see Frannylik kameeliadaamilik rutiin selle juures, see, et ta üritab alateadlikult kaastunnet sellega äratada ning tema arvates lõhnas see kangesti vagatsemise järgi ning üheski maailma usundis ei ole ühtegi palvet, mis õigustaks vagatsemist. Zooey lihtsalt väidab, et ta õde on kõik liiga üle keeranud, see hüsteeria ja kõik muu on ebameeldiv ning kui ta tahab seda närvivapustuse etendust jätkata mingu ülikooli tagasi ja tehku seda sellises keskkonnas, kus see kellelegi väga korda ei lähe. Kõik, mis Zooey ütles kõlas Franny kõrvu sellisena, et vend tahaks igal võimalikul
antiigi eeskuju. - Preemiad, pensionid, karistused - Prantsuse keelest sai Euroopa eliidi suhtluskeel. - Prantsuse ilukirjandus, eriti draamakirjandus: 1. Pierre Corneille: El Cid, tragöödiad. 2. Jean Racine: (suri 1699): heroilised kangelastragöödiad Rooma antiigi ainetel, L.XIV ajaloolane 3. Moliere (1622-73): Erandlik meister, kes on ka tänasel päeval ajakohane ! - Kirjanik ja näitleja ja trupijuht - Karakterkomöödiad sisaldavad palju kriitikat nt: Tartuffe (Vagatsemise taunimine) Ebahaige (Arstide küündimatus) Kodanlasest aadlimees (Tõusikluse satiir), naeruväärset kenitlejad. - Taunis igasugust silmakirjalikust ja teesklemist, üldinimlikud nõrkused. - Rajas Come´die-Francaise - Omal ajal ebasoosingu ohver. - Kujutavas kunstis väljendus ortodoksne keskvõimu vaim: oli isevalitsuse teenistuses, suursugune hiilgus - Õukondlik kunst: kõrgest soost isikud (antiik-mütoloogilises) rõivastuses - Poussin - Arhitektuuris Prantsuse klassitsism
paljaspea, kes mustlastüdrukut silmist ei lasknud. Tütarlaps võpatas ja pöördus ümber. Kuid kätepla-gin summutas sünge hüüde, kustutas sellest viimse jäljegi, nii et ta uuesti kitse küsitlema hakkas. «Djali, mismoodi käib meister Guichard Grand-Remy, linna ammuküttide ülem, küünlapäeva rongkäigu ajal?» Djali ajas end tagumistele jalgadele püsti, hakkas mökitama ja astus nii toredalt ja tähtsalt, et kõik ümberringi naerma pahvatasid, nähes paroodiat ammuküttide ülema vagatsemise kohta. «Djali,» jätkas noor tütarlaps, kasvavast edust julgust saades, «aga kuidas meister Jacques Charmolue, kuninglik prokurör, vaimulikus kohtus kõnet peab?» Kits kükitas maha, hakkas mökitama oma esimesi jalgu veidralt liigutades, et puudus ainult vilets ladina ja prantsuse keel, siis oleks see tõesti Charmolue olnud nii liigutustelt, ilmelt kui ka asendilt. Rahvas plaksutas veel tormilisemalt. «Teotus! Mõnitus!» kostis jälle paljaspea hääl.
annaabi.ee 
