lihtsustamiseks võeti kasutusele nn Guido käsi, kus 20 erinevat sõrmeliigest näitasid vastavaid helisi. 12.sajandil sai laulda noodist, kuna siis hakkasid noodimärgid tähistama üksikhelide täpseid kõrguseid. Suuline muusikakultuur muutus kirjalikuk. Ilmalik muusika, mis kõlas väljaspool kirikuid ja kloostreid palju ei teata, sest seda ei pandud kirja. Esimesed üleskirjutused on pärit 11.-12. sajandist. Kirja panid neid rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud, keda nimetati vagantideks. Nende ladinakeelsed laulud tehti ümber naljakatena või siivututena. Kangelaslaulud olid pikad poeemid, mis kirjeldasid kangelaste vägitegusi. Esitajateks olid alamastseisusest rändmuusikud zonglöörid ehk menestreid. Nad liikusid ringi üksi või väikese seltskonnaga ja teenisid elatist lauldes, mängides, trikke tehes ja taltsutatud loomi näidates. Rüütlilaulud on mittekirikliku luule ja laulu valdkond. Nende loomingus oli luuleteks ja muusika lahutamatud
Seesama motiiv, kuid maali asemel on kuninga rõivad, esineb Hispaania valgustatud kuninga Alfonso X Targa vennapoja JUAN MANUELi (XIV saj 1. pool) jutukogus "Krahv Lucanor" (vt RKA). "Imemaali" motiiv kordub veel ka Cervantese samanimelises Iühinäidendis XVII sajandi hakul. Hiljem tuntakse seda muidugi eeskätt taani muinasjutukirjaniku H. Chr. Anderseni töötluse järgi. Omaette nähtuseks sai hiliskeskaja luules v a ga n ti de ladinakeelne looming. Vagantideks (Id vagare 'rändama, hulkuma') kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning sees tõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihti sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppe vaheaegadel vaeseid skolaare (üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel g o Ij
"Rebaseromaan" ... on 13. saj. Prantsuse kirjanduse suurteos. Loomaeepos: loomalugude hiigelsari, mida ühendab rebase Renart'i keskne kuju. Koostajaid ilmselt rohkem kui üks, lood ise aga olid laenatud eri aegadest ja paikadest. Teost läbib sotsiaalne satiir. Loomades ja nende seiklustes peegeldub ühiskonnasuhteid(sageli humoorikalt). Saksakeelsest tõlkest "Rebane Reineke" mugandas Goethe om eepose, Goethet omakorda Kreutzwald ("Reinuvader Rebane"). Vagantide luule Vagantideks kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning seetõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihtipeale sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppevaheaegadel vaeseid skolaare(üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel goljaarideks
Tuntuim- Stricker ,,Papp Amis". Ühes svangis on juttu sellest, et üks papp esitleb ennast kunstnikuna, lubades Prantsusmaa kuningale teha imemaali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Maali valmides aga ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad ei näe seda. Sama motiivi kohtame ka näiteks H. Chr. Anderseni muinasjutus. Omaette nähtuseks kujunes linnaluules vagantide luule, mis oli ladina keelne. Vagantideks oli rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid aga kirikuga pahuksisse sattunud ja nüüd kirikut oma luules pilkama hakkasid. Nad kutsusid üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Näiteks Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid goljaarideks. Kasutasid nelikvärssi. Kuulaim vagantide luulekogu on ,,Carmina Burana". 1.2. Linnaromaan Linnaromaanides kirjeldati, pilgati, vihjati ühiskonnale ja selles olevatele probleemidele. Roosiromaan
annaabi.ee 
