vegetatiivne paljunemine. Tundrataimed on madalakasvulised ning maadligi kasvavad. Niimoodi hoiduvad nad talvel tuulte ja pakase eest lume alla. Tundravööndi põhjaosas kasvavad põhiliselt samblad ja samblikud ning madalad rohttaimed. Lõuna poole liikudes sambla ja rohurinne tiheneb järjest. Kuivematel kivistel ja liivastel aladel kasvavad murakas, sinikas ja pohl. Madalamaid ja niiskemaid kohti katavad tarnad ja jõhvikas. Veelgi edasi minnes kohtab kanarbikku, vaevakaski ja kääbuspajusid. Tundra ja metsavööndi piiril on aga siirdeala, mida nimetatakse metsatundraks. Siin kasvab juba ka selliseid puid nagu siberi kuusk, lehis ja kidur mänd. Loomastik: Tundra loomastik sõltub suuresti aastaajast. Suvel elab seal palju loomi, linde ja putukaid. Järved lausa kihavad veelindudest hanedest, partidest, luikedest ja teistest, kes on siia pesitsema tulnud. Palju on pisikesi närilisi, eriti lemmingeid, kellest toituvad polaarrebased, kärbid ja lumekakud.
selle üksikuteks osadeks. 5.1 TAIMESTIK Taimed katavad väikest osa Islandi saarest. Islandi looduse viljatuse põhjuseks on arvukad asetleidnud vulkaanipursked, meretuul ja lammaste karjatamine. Kunagi on Islandil kasvanud rikkalik mets, kuid see on ammustel aegadel viikingite poolt maha raiutud. Uus aga ei saanud kliima külmenemise tõttu kasvada. Rohkesti on Islandil madalakasvulisi arktilises kliimas kasvavaid lilli ja rohttaimi, sammalt, vaevakaski ja marju. Ka laavaväljade keskel võib kohata sitkeid lillemättaid. Sammal ja vaevakasepõõsad katavad sageli vana laavat, pehmendades muidu viljatut loodust. Põhja- ja idarannikut katab enamasti tundrataimestik, märjas ja soojemas edelaosas levivad soostunud niidud turbamuldadel. 5.2 LOOMASTIK Islandit ümbritsevates vetes esineb 17 vaalaliiki ja mitu hülgeliiki. Maismaaimetajatest elas saarel enne inimasustuse teket vaid polaarrebane.
Liustikel ei kasva midagi, peaaegu paljad on ka liivikud ja sisemaa laavaväljad. Vanal laaval esineb sammalt ja vaevakase põõsaid. Põhja- ja idarannikul on taimestik on tundrale iseloomulikult maadligi ja tagasihoidlik. Kunagi kasvanud mets on ammustel aegadel maha raiutud. Uus aga ei ole saanud kliima külmenemise tõttu kasvada. Rohkesti esineb madalakasvulisi arktilises kliimas kasvavaid lilli ja rohttaimi, sammalt, vaevakaski ja marju. Vaevakask Väga külmakindel tundrataim, mistõttu Island sobiv kasvupaik. Küllaltki valgusnõudlik, mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab turvastunud happelisi muldi. On kohastunud ka toitainetevaeses mullas kasvama. Kõrgus on 20120 cm, Islandil kääbuskasvuga madala põõsana. Tundra taimedele iseloomulikult juurestik on hästi arenenud, kuid sügavale ei ulatu. Külmunud maa puhul on see vajalik.
Lühikese suve tõttu peavad tundras kasvavad õistaimed õitsema kiiresti. Külmematel suvedel ei jõuagi paljudel tundravööndi taimedel seemned valmida. Tundravööndi põhjaosas kasvavad põhiliselt samblad ja samblikud ning madalad rohttaimed. Lõuna poole liikudes sambla ja rohurinne tiheneb järjest. Kuivematel kivistel ja liivastel aladel kasvavad murakas, sinikas ja pohl. Madalamaid ja niiskemaid kohti katavad tarnad ja jõhvikas. Veelgi edasi minnes kohtab kanarbikku, vaevakaski ja kääbuspajusid. Tundra ja metsavööndi piiril on aga siirdeala, mida nimetatakse metsatundraks. Siin kasvab juba ka selliseid puid nagu siberi kuusk, lehis ja kidur mänd. TUNDRA LOOMASTIK Loomaliike, kes aasta läbi tundras elavad, on suhteliselt vähe: väike näriline lemming, valgejänes ja polaarrebane ning põhjapõder, keda Lapimaal kutsutakse poroks ja Kanadas karibuuks. Lindudest esineb lemminguid jahtiv lumekakk ja lumepüü. Suvel koguneb tundrasse
Võib-olla sündis see tema halli habeme, võib-olla tema harvenenud hallide juuste pärast, mis kippusid pealael aina püsti tõusma ja värisesid seal liikudes, isegi rääkides. Vististi just nende pärast hakkaski Indrekul temast hale meel, sest need tuletasid talle meelde tema oma isa kuski sooserval, tuulise ilmaga, peale külma vihma, mis oli ladisenud päevade kaupa heinaajal. Et kuidagi aega kasutada, olid nad pajupõõsaid juurinud, vaevakaski kitkunud põlenud maal. Ja kui siis lõpuks pilved lõid rebenema ja päike näitas oma nägu, jäi isa laastatud soo serval seisma, võttis ligunenud mütsi peast, pühkis käisega otsaesiselt ja ütles: ,,Tänu taevale, ometi kord päike!" Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või taipas ta, et isa juuksed olid juba tol korral pisut hallid, peaaegu nagu härra Maurusel siin. Seda
annaabi.ee 
