ta kurvana koju, kus eit ta köidikutes magava kangelase juurde juhatas. Taat läks magava mehe juurde ja küsis, kas see tahaks tamme raiuda. Väikene mehikene palus ennast vangipaeltest päästa ja oli nõus kaupa sobitama. Mehike raius tamme kolm päeva, siis aga langes puu maha, tamme tüvest tehti sild, ladvast tehti palju laevu, laastudest 4 lastelaevu ja sellest, mis järele jäi tehti leskedele leinatuba, vaeslastele varjupaik ja sellest mis veel üle jäi tehti laulutuba. 5 Kokkuvõte Kuues lugu koosnes kahest täiesti erinevast loost: üks oli mõõga saamine ja teine tamme raiumine. Kalevipoja poolt valatud süüta sepapoja veri toob lõpplahenduse alles 20.-ndas loos, kus Kalevipoeg oma jalgadest ilma jääb. Mind pani see lugu mõtlema hoopis selles suunas , et ka kõige
lubas vastutasuks tamme maha raiuda. Taati ajas mehikese jutt muhelema, kuid kui mehike õuele läks, hakkas ta kasvama ja sirgus peaaegu tamme kõrguseks. Mees hakkas tamme raiuma. Tal kulus tamme maha raiumiseks kolm päeva. Tamme tüvest tehti tugev kaheharuline sild, mille üks haru viis saarelt Viru randa, teine Soome randa. Ladvast tehti kaubalaevu, oksadest orjalaevu, laastudest lastelaevu. Järele jäänud tammest sai kehva mehe sauna, leinatoa leskedele, varjupaiga vaeslastele ja kena laulutoa. Sillal kõndijad mõistatasid, kas see on Lihala linn, Rahala rand või Kungla koda. Laulik kuulis neid ja vastas: ,,Oh, teid, arutuid, kui see oleks Lihala linn, siis oleks ta lihast, kui Rahala rand, siis oleks ta rahast, kui Kungla koda, siis oleks ta kullast tehtud. See on hoopis lauliku tuba, kehva mehe varjupaik." Johanna Elmik
Vaestena käsitleti järgmisi inimesi. · Soovisid, aga ei saanud töötada (töövõimelised vaesunud isikud). Neile tuli pakkuda abi või tasulist tööd. · Suutsid, aga ei soovinud töötada (tegevusetud, jõudeelajad). Neid häbistati avalikult, et nad mõistaksid valitud tee ekslikust. · Ei suutnud töötada, sest olid liiga noored või vanad või haiged. Neid tuli hooldada spetsiaalsetes vaestemajades, hospidalides ja lastekodudes. Vaeslastele ja vaeste lastele oli soovitav õpetada mõnda (soovitatavalt kaubanduslikku) eriala, et nad saaksid täiskasvanutena iseseisvalt hakkama (Roosileht, lk 269-270). Nende jaoks, kes suutsid, aga ei soovinud tööd teha, hakkas välja kujunema inglise ühiskonnale iseloomulik ühiskondliku hoolekande vorm - abi ühiskondliku töö pakkumise kaudu. Alates 1597. aastast tuli valdades määrata kindlad isikud, vaeste
Saksa soost kaupmeeskonna eestvedamisel toimunud pööripäevapidustustest Rewalis (Tallinnas) Raekoja esisel turuplatsil kuuse ümber pilgarit pidades on andmeid aastast 1441. Kinnistumiseni kristliku jõulutähistuse kombestikku kulus veel paarsada aastat. Niisiis oli jõulupuukomme levinud linnades ammu enne jõudmist eesti talupojakultuuri. Eesti kohta on andmeid kuuse toomisest Kristuse sünnipüha tähistamiseks 19. sajandist (nt. on mainitud vaeslastele jõulupuu korraldamist 1837. a. Tartus). Vaatamata sellele, et komme kodunes kuuluvana nimelt jõulupühade juurde, säilitas see midagi oma ristiusueelsest minevikust. Nimelt ei viida traditsiooniliselt jõulupuud välja kohe pärast Kristuse sünnipäeva, vaid alles pärast kogu jõuluaega kolmekuningapäeval (6. jaan.). Eesti maarahvas sai jõulupuukombega tuttavaks mõisate kaudu. Mõisa-jõulupuule kutsuti koos mõisa-ametmeeste ja -teenijatega ka nende lapsed
annaabi.ee 
