taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. On ehk tegu esimese vadjalaste
(kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid Itsäpäivä külas ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Vadja keeles kasutatakse ladina tähestikku. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal märgata ka mõnda positiivset muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on tulnud inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. 1997. aastal asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on
loomakasvatus. Lisaks on tegeletud ka kalapüügiga. Viimaste sajandite jooksul on vadjalased teenistust leidnud Peterburis. 2002. aasta andmeil elab umbes kolmveerand Venemaa vadjalastest linnades. Usund Vadjalased sattusid õigeusu mõjusfääri juba 10. sajandi lõpul, ent sisuliselt said nad õigeusklikeks ehk alles 16. sajandil. Vadja küladest pole kristluse-eelse usundi elemendid lõplikult kadunud tänini. Tänapäev Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. On ehk tegu esimese vadjalaste
Akulturatsiooniprotsessile avaldas mõju kindlasti ka vadjalaste asualale venekeelsete koolide asutamine. Kooliharidus eeldas noortelt varakult head vene keele oskust ning hakkas vadja keelt välja tõrjuma ka koduringist. Sel põhjusel muutus vadja keel teatud ajahetkel tarbetuks, väheperspektiivikaks, mille õppimist ja lastele õpetamist ei peetud vajalikuks. Oma osa mängis kindlasti seejuures ka omaaegne Nõukogude Liidu suursovinistlik rahvuspoliitika. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. On ehk tegu esimese vadjalaste
annaabi.ee 
