katastroofe, milles kannatab väga palju inimesi ja neid asju jäekski lugema. Sellistel hetkedel tuleks mõelda antud mõtteterale, et ei tohiks muretseda asjade pärast, mida me ei saa muuta. Kas kuidagi aitab minu muretsemine siin Eestis USA-s orkaan Sandy ohvreid? Ei aita, see tähendab seda, et me ei tohiks raisata oma elu muretsemiseks asjadele, mis meist ei olene. Kuid kui siiski on suur tahtmine maailmapäästjaks hakata, on selleks piisavalt võimalusi. Kõigil on võimalik osaleda vabatahtlikute programmides ja teha esialgu mitte enda probleemidest enda probleemid ja aidata neid, kes hädas. Peaksime tegelema enda elu ja enda probleemidega, mitte kusagil Aafrikas nälgivate laste omadega. Muidugi kui tekib võimalus aidata neid, kes hädas, tuleks sellest kindlasti kinni haarata ja ka teistel soovitada seda teha. Neid ei aita meie muretsemine siin, järelikult me ei tohiks muretseda asjade pärast, mida tegelikult pole võimalik teha. Tuleb probleemide sisse
kes ühinesid metsavendadega. Ebausaldusväärseid hoiti kinni tööpataljonides. Neid koormati füüsiliste töödega. Tehti kõik, et neile kätte maksta. Toit ja arstiabi olid alla igasugust arvestust. Mehed surid haiguste ja suure koormuse tagajärjel. Moskva lõi pärast mobiliseeritute päästmist 8. eesti laskekorpuse, kus oli 90% eestlasi. Pooled neist hukkusid siiski lahingus ning 2000 meest andsid end sakslastele vangi. Saksamaa väejuhatus läks üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikute sooviks oli kättemaksta selle eest, mida nad kogesid NL okupatsiooni ajal. Metsavendade üksused osalesid lahingutes Eesti pinnal, Saksa vägede kooseisus ning hiljem saadeti nad laiali. Sõjavõimude alluvuses moodustati idapataljone. Politseivõimud aga politseipataljone. 1942. aastal värvati Eesti SS-leegionisse vabatahtlikke, kuid Saksa poliitika oli neile vastukarva. Seejärel asendati leegion osaliste sundmobilisatsiooniga. Hiljem sai selle nimeks Eesti SS-diviis, mis allus sakslastele
koordinaatorile. Selle olukorra süvenedes lahkus organisiatsioonist enamus vabatahtlikke ja nende asemele tulid uued vabatahtlikud, kelle koolitamiseks ei leitud aega, ning neid motiveeriti vaid hotellis ööbimiste, spa ja toidukordadega restoranis. See lõi olukorra, kus vabatahtlikuid motiveerisid vaid materiaalsed asjad ja motivatsioonivestlusi neile ei korraldatud, mis lõi omakorra olukorra, kus vabatahtlikute tööjõudlus langes, ning nemad inimestena olulist arengut oma ülessandeid täites ei saanud. Nüüdseks on vabatahtlike kaadrivahetus väga suur ja tööjõudlus väike. Võimalikud lahendused probleemile Kuna organisiatsioon on nii edukas vaid tänu innukatele ja hästi motiveeritud vabatahtlikele, siis on ilmselgelt on parim lahendus probleemile vaadata uuesti üle vabatahtlike motiveerimisviisid ja nende koolitusviisid.
õhuga. Henry Cavendish- keemik,sünteesis vett, avastas vesiniku. Edward Jenner- pani aluse vaktsineerimisele, leiutas ravimi rõugete vastu. Alessandro Volta- füüsik, tegi avastusi elektri alal, leiutas elektrofoori, tundliku elektroskoobi, elektromeetri, ehitas galvaanielemendi ning koostas nendest patarei, avastas kontaktelektri, järjestasmetallid kontaktpotensiaalide vahe järgi. Palgaarmee- 15.saj, tekkis vabatahtlikute värbamisega, struktuur:jalavägi,ratsavägi,suurtükivägi.Relvastus:sõjakirves, oda, mõõk.Strateegia:joontaktika. Alaline armee- tekkis vabatahtlike värbamisega.Struktuur:jalavägi,ratsavägi,suurtükivägi.Relvastus:oda,piigid,musketid,täägid.St rateegia:tsentrum ja tiivad, kurnamisstrateegia. Kolmekümneaastane sõda(1618-1648), saksamaa,Rooma keiserriik,Prantsuse kuningriik.Põhjused:usulised põhjused, võimuvõitlus.Sündmused:sõja lõpetas 1648.a Vestsaali rahu
püüdlusele. Loodeti luua uus Itaalia, mis oleks mõistnud hinnata võidu hinda ja oleks võidelnud kogu jõuga äraandmise ja korruptsiooni, sisemise mandumise ja väliste intriigide ning saagi iha vastu.“ (Kivisikk, 1993, lk. 39) Organisatsiooni esimesed kulud kaeti „Popolo d’Italia“ ressurssidest. Moodustati keskkomitee, kes pidi juhtima kogu liikumist. Neil aegadel kirjutas Mussolini iga päev „Popolo d’Italias“ sõjakaaslaste piinarikast tuleristimisest, vabatahtlikute leegitsevast isamaa- armastusest, ühtsuse vajadusest, armetust valitsusest, kes ei suuda mõista „isamaalise kangelasmeele suurust ja ilu“. Mussolini hakkas kasutama „Popolo d’Italia“ kohalikke kirjasaatjaid fašistide arvu suurendamiseks ja nende organiseerimiseks liikumise ümber. Liikumine arenes. Mida rohkem see edenes, seda enam hakkas kodanlus liikumise vastu huvi tundma. Poliitikud, kes