Nõnda on harilik sarapuu meil ikka jäänud metsapõõsaks. Kuid rahva pähkliisu oli vahepeal nii suur, et tuli kehtestada lausa tooreste pähklite kogumise keeld. Enne septembri keskpaika ei tohtinud keegi korjamismõttega samme sarapikku seada. Veel 1968. aastal selgitas Eesti Loodus, kuidas ja millal sarapuupähklid küpsevad ning miks neid pooltoorelt korjata ei tasu. 1 Punased lehed, keerdus oksad: Maal kohtab sarapuupõõsaid aiaveeres üsna tihti, neid on istutatud isegi vabakujulisteks tuulekaitsehekkideks. Linnades ja alevites näeb aias tihti sarapuu punaselehist sorti ‘Fuscorubra’. Eriti ilus on selle puna kevadel puhkedes, suvel pääseb rohkem esile pruunikas toon. Sort on vana ja väga levinud. Vana sort on ka keerdoksine ‘Contorta’ ja sellega sarnane, kuid punaste lehtedega ‘Red Majestic’. Meil on need levima hakanud alles hiljuti. Mõlemad on veidi külmaõrnad. Uuematest punaste lehtede ja viljadega sortidest tasuks katsetada ‘Moskovski Rubini’
pikk. [6, 9] Õitseb mais, juunis. Õied on roosad, punased valkjasroosad või valged ning asetsevad paarikaupa lehe kaenlas. Marjad erepunased, harvem kollased, mõnikord kasvavad kokku, maitselt mõrud, läbimõõt 0,6-0,7 cm, seemneid 1-8. Viljad valmivad juulis, augustis. [6] Kuslapuudest kindlasti enim kasutatud liike, nii vanade mõisaparkide haljastuses kui ka tänapäeva linnahaljastuses. Vähenõudlik kasvutingimuste suhtes, kuid eelistades siiski päikeselist kasvukohta. Sobib nii vabakujulisteks kui pügatavateks hekkideks, lausistutusteks ja üksikpõõsastena kasutamiseks.. Talub hästi linnatingimusi, on tolmule ja gaasile vastupidav, talub kloriide. [9] Paljundatakse seemnetega ja võrsikutega, annab vigastuste korral ka juurevõsu. Põõsaste dekoratiivsust vähendab suve teisel poolel lehtede nakatumine jahukastesse, samuti haigestuvad põõsad mõningatesse viirushaigusesse, mille tagajärjel kuivavad ja kõverduvad võrsete tipud. [9] Rikkalik sordivalik:
Pöörise läbimõõt on 3-7 cm. Õitseb aprilli lõpus ja mais Liigi eritunnused: meile kodumaine. Erakordselt kiirekasvuline ja külmakindel. Kasvukoha nõuded: kasvavad nii päikeselises, poolvarjulises kui ka varjulises kohas. Eelistavad huumusrikkamaid ja niiskemaid muldi, siiski kasvavad hästi ka igasugusel tavalisel aiamullal, mis pole liiga kuiv. Kasutamine haljastuses: üksiku efektipõõsana, haljasaladele ja parkidesse ka rühmiti, kiirekasvulisteks vabakujulisteks hekkideks. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/leeder2.htm http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/punane_leeder.html http://herba.folklore.ee/pildid/punane%20leeder%202.jpg 3.10 Enelas (Spiraea) Konkreetne liik: Kaselehine enelas( Spiraea betulifolia) Taime kõrgus ja läbimõõt: kuni 0,8m Taime välislaadi kirjeldus: kompaktse võraga põõsas Lehed: Lehed elliptilised kuni äraspidimunajad.
Pöörise läbimõõt on 3-7 cm. Õitseb aprilli lõpus ja mais. Liigi eritunnused: meile kodumaine. Erakordselt kiirekasvuline ja külmakindel. Kasvukoha nõuded: kasvavad nii päikeselises, poolvarjulises kui ka varjulises kohas. Eelistavad huumusrikkamaid ja niiskemaid muldi, siiski kasvavad hästi ka igasugusel tavalisel aiamullal, mis pole liiga kuiv. Kasutamine haljastuses: üksiku efektipõõsana, haljasaladele ja parkidesse ka rühmiti, kiirekasvulisteks vabakujulisteks hekkideks. Joonis 83. Punane leeder (http://et.wikipedia.org/wiki/Punane_leeder) Joonis 83. Punane leeder Kasutatud kirjandus: Hansaplant. Perekonnakirjeldus. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/? op=body&id=161&art=123. 24.09.2013. Tartu Ülikool LO Loodusteadusliku hariduse keskus. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/leeder2.htm. 24.09.2013. 3.10 Enelas (Spiraea) Konkreetne liik: tuhkur enelas 'Grefsheim' (Spiraea x cinerea 'Grefsheim') (joon. 85, joon.86)
Õied: paarikaupa 1...2 cm pikkustel õisikuraagudel lehtede kaenaldes, kuni 2 cm laiad, valged kuni tumeroosad, V-VI. Viljad: kahekaupa, kerajad, helepunased kuni harva kollased, tihti omavahel kokkukasvanud, nõrgalt mürgised, VII-VIII. Kuslapuudest kindlasti üks enamkasutatud liike, alates vanade mõisaparkide haljastuses kuni linnade haljasaladeni. Vähenõudlik kasvutingimuste suhtes, eelistades siiski päikeselist kasvukohta. Sobib nii vabakujulisteks kui pügatavateks hekkideks, lausistutusteks ja üksikpõõsastena. Talub hästi linnatingimusi, on tolmule ja gaasile resistentne, talub kloriide. 32. Perekond leeder ja must leeder Perekond Leeder (Sambucus L.) [sambúkus] Nimetus taimedele on antud vanade roomlaste poolt. Perekonda kuuluvad suvehaljad paaritusulgjate kuni kolmetiste liitlehtedega nii abilehtedega kui ka ilma nendeta põõsad, madalad puud ja ka rohttaimed
pikk. Õied: paarikaupa 1...2 cm pikkustel õisikuraagudel lehtede kaenaldes, kuni 2 cm laiad, valged kuni tumeroosad, V-VI. Viljad: kahekaupa, kerajad, helepunased kuni harva kollased, tihti omavahel kokkukasvanud, nõrgalt mürgised, VII-VIII. Kuslapuudest kindlasti üks enamkasutatud liike, alates vanade mõisaparkide haljastuses kuni linnade haljasaladeni. Vähenõudlik kasvutingimuste suhtes, eelistades siiski päikeselist kasvukohta. Sobib nii vabakujulisteks kui pügatavateks hekkideks, lausistutusteks ja üksikpõõsastena. Talub hästi linnatingimusi, on tolmule ja gaasile resistentne, talub kloriide. Paljundatakse seemnetega ja võrsikutega, annab põõsaid vigastades ka juurevõsu. Põõsaste dekoratiivsust vähendab suve teisel poolel lehtede nakatumine jahukastesse ja samuti haigestuvad põõsad teatud viirushaigusesse, mille tagajärjel kuivavad ja kõverduvad võrsete tipud.
annaabi.ee 
