Vabaduse utoopia (1)

Retsensioon
Vabaduse utoopia
Nagu nimestki võib aru saada, on tegemist utoopiliste teostega. Näitus on vaatamiseks välja pandud KUMU’s. Seadsingi sammud sinna poole.
Näitusel olevad teosed on maailtud 1950. aastatel. Just seda perioodi tajus ühiskond kevadise jääminekuna, sest toimus Stalinismi näilik kokkuvarisemine . Kunsti populaarsus kasvas plahvatuslikult. Selle perioodi üks esindajai maalikunstis oli Olav Maran, kelle töö „Kuu katuste kohal“, mis on maalitud 1966. Aastal, kujutab kaunist talve, kus paks lumi on katnud maali esiplaanil olevad hoonete katused ning kogu ümbruse, kõrgel majade kohal on paistmas suur kollakas -oranž kuu. Saalis edasi liikudes selgub peagi, et portreesid sellel perioodil eriti ei maalitud, kuid neid leidub siiski, näiteks võib tuua Efraim Allasalu maali „Naine mustas kübaraga“ (1963).
Ka skulptorid tegelesid utoopiaga. Skulptuur „Motokross“, mille valmistas Albert Eskel 1966. Aastal, on tehtud raudplekist ning näeb üpriski kohmakas välja, ilmeselt materjali vähese paindlikkuse tõttu. Töö iseenesest on huvitav ja pilkupüüdev ning oli minu arust üks paremaid sealsetest väljapanekutest. See kujutab kaherattalise mootorsõiduki seljas istuvat inimkuju ning on üpriski nurgeline.
Veel jäi silma kunstnik nimega Olev Subbi. „Viisikmaal“ koosneb viiest tööst ning on seega üpriski suuremõõtmeline ning silmapaistev . Kasutatud on erksaid toone ning maali keskmes on kujutatud kaunist naist. Teine tema töö kannab nime „Mees valge hobusega “, kus ta kujutab sinises mundris nägusat noormeest, kes istub valge hobuse seljas. Maalil on näha ainult hobuse pea ja ülemine pool mehest. Jällegi on julgelt kasutatud erksaid ja kirkaid temperavärve.
Kõige rohkem väärivad näituse nime minu meelest Ilmar Malier’i teos „Muinasjutt jõe ja mäe kohtumisest“, mis on maalitud 1969. aastal – aasta pärast seda, kui vene tankid purustasid siinse „vabaduse utoopia“ ning teiseks tööks on Olav Männi skulptuur „Öövaht“, mis on valmistatud metallist ja klaasist. Öövaht on minu lemmik töö sellelt näituselt, see lummas arvatavasti oma geniaalsuse ja eripäraga. Esialgu meenutas ta mulle sukeldujat, kui pikemal uurimisel leidsin ta siiski rohkem öövahi moodi olevat. Pealegi oli tal peaks suur prožektor, mis võimaldaks öösel übrust imeliselt nähtavaks muuta ning teeks valvamise oluliselt lihtsamaks.