tehtud kavandite materjal ning joonistused. Adamson-Eric, 1967, Tallinn Adamson-Eric (1902-1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis. Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi tarbekunstiharudega. Adamson-Ericu isikupärast maali-ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants, peen värvivalik ja kohati ka vaimukus. Maalijana kujunes ta välja ning arendas end Pariisi vabaakadeemiates, ent samas oli ta sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja Eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Mis peegeldub ka tema teostes. Adamson-Ericu loodud tarbekunstiesemed olid unikaalsed, ent samal ajal funktsionaalsed kunstiteosed. Tema loomingus peegeldub Eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel. Lisainformatsiooni uurides sain teada veel, et kodumaises erialakirjanduses on Adamson-
Ühiskond oli muutunud juba nii rikkaks, et kunstnikud said Eestis oma töid müüa ning nad ei pidanud võõrsil leiba teenima. Tekkisid esimesed võimalused saada eestikeelset kunstiharidust. Tallinnas avas 1903. a. oma ateljeekooli Ants Laikmaa ja Tartus 1904. a. Kristjan Raud. See haridus ei asendanud päris korralikku, kõrgemates koolides saadavat, kuid kanged eesti poisid õppisid ise omal käel, reisides palju, eelkõige Pariisi, külastades muuseume ja täiendasid end vabaakadeemiates (kool, kus väikese raha eest võisid kõik käia). Kunstnikud võtsid koos teiste haritlastega osa 1905. a. revolutsiooni sündmustest, mis kajastus ka nende loomingus. Revolutsioonisündmustes osalemisest oli tegelikult tähtsam igapäevane rahvuslik tegevus, eesti rahva eneseteadvuse tõstmine. Näiteks A. Laikmaa koolitas mitmeid vaeseid eesti poisse tasuta ning ärgitas noort poetessi M. Underit eesti keeles luuletama. Nii Laikmaa kui ka Raud kutsusid rahvast üles säilitama ja koguma
annab ülevaate kunstniku rikkalikust loomingust. Esimesel korrusel ja keldriruumides, samuti suviti romantilises siseõues toimuvad vahetatavad näitused. Adamson-Eric (1902-1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis. Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi tarbekunstiharudega. Adamson-Ericu isikupärast maali-ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants, peen värvivalik ja kohati vaimukus. Maalijana kujunes ta välja Pariisi vabaakadeemiates, ent samas oli ta sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Adamson-Ericu loodud tarbekunstiesemed olid unikaalsed, art deco sugemetega, ent samal ajal funktsionaalsed kunstiteosed. Tema loomingus peegeldub eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel. Adamson-Eric 1967. aastal Tallinnas Adamson-Eric. Tulbid. 1939. Õli, lõuend Kumu
loomingust. Esimesel korrusel ja keldriruumides, samuti suviti romantilises siseõues toimuvad vahetatavad näitused. Adamson-Eric (1902-1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis. Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi tarbekunstiharudega. Adamson- Ericu isikupärast maali-ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants, peen värvivalik ja kohati vaimukus. Maalijana kujunes ta välja Pariisi vabaakadeemiates, ent samas oli ta sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Adamson-Ericu loodud tarbekunstiesemed olid unikaalsed, art deco sugemetega, ent samal ajal funktsionaalsed kunstiteosed. Tema loomingus peegeldub eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel. 3 Adamson-Eric 1967. aastal Tallinnas Adamson-Eric. Tulbid. 1939. Õli, lõuend
Ühiskond oli muutunud juba nii rikkaks, et kunstnikud said Eestis oma töid müüa ning nad ei pidanud võõrsil leiba teenima. Tekkisid esimesed võimalused saada eestikeelset kunstiharidust. Tallinnas avas 1903. a. oma ateljeekooli Ants Laikmaa ja Tartus 1904. a. Kristjan Raud. See haridus ei asendanud päris korralikku, kõrgemates koolides saadavat, kuid kanged eesti poisid õppisid ise omal käel, reisides palju, eelkõige Pariisi, külastades muuseume ja täiendasid end vabaakadeemiates (kool, kus väikese raha eest võisid kõik käia). Kunstnikud võtsid koos teiste haritlastega osa 1905. a. revolutsiooni sündmustest, mis kajastus ka nende loomingus. Revolutsioonisündmustes osalemisest oli tegelikult tähtsam igapäevane rahvuslik tegevus, eesti rahva eneseteadvuse tõstmine. Näiteks A. Laikmaa koolitas mitmeid vaeseid eesti poisse tasuta ning ärgitas noort poetessi M. Underit eesti keeles luuletama
annaabi.ee 
