• Hakkas aktiivseks dadaistiks 1917, hävitas kõik varasema „PÄHKEL“ Marcel Duchamp 1887 - 1968 • Sünninimega Henri-Robert-Marcel Duchamp • Prantsuse - Ameerika kunstnik • Peetakse üheks 20.sajandi oluliseimaks kunstnikuks „L.H.O.O.Q „ METAFÜÜSILINE KUNST • 1917-1921 aastatel Itaalias levinud kunstivool • Nimeandjaks Carlo Carrà • Teine tähtis tegelane kunstivoolu loomisel - Giorgio de Chirico • Metafüüsiline maal mõjutas ka osalt uusasjalikkuse allhoovusena kujunenud maagilist realismi METAFÜÜSILISE KUNSTI TUNNUSED • Terav valguse ja varju kontrast • Müstiline atmosfäär • Vormid ümbritsetud musta joonega ja heledalt valgustatud • Ruum on paika pandud matemaatilise rangusega ja on viirastuslik • Tuhmid värvid • Teostele saadi inspiratsiooni unenägudest ja kirjandusest • Rõhutati unenäolist, üleloomulikku ja mehhaanilist maailma Giorgio de Chirico 1888-1978 • Giorgio de Chirico
“Lulu”, mis iseenesest on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi “Päevauudised” (Neues vom Tage), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö koos 20. sajandi suure teatriuuendaja Bertolt Brechtiga (songspiel „Mahagonny“, „Kolmekrossiooper“ – selle tegelased ja süžee oli
jumalata maailmas kus ta on mõistetud olema vaba . Tema teostes kirjeldab ta inimese eirnevaid situatsioone ja valikuid mis aitavad inimeswel vabaks saada . Teos '' Kinnine kohus '' Pärast surma mees ja kaks naist on suletud kappi igavesti . Camus Pidas tähtsaks inimese mässamist . Maagiline realism - on põhiliselt maalikunsti ja kirjanduse vool, milles maagilisi elemente kujutatakse realistlikus kontekstis. Mõistet kasutati esmakordselt saksa 1920.1930. aastate kunstivoolu, uusasjalikkuse (Neue Sachlichkeit) teoste kirjeldamiseks. Maagilisele realismile kirjanduses loetakse omaseks järgnevaid tunnuseid: · Sündmustik antakse edasi "Teise" vaatenurgast. · Teksti dekodeerimine on keerukas · Sündmused toimuvad suhteliselt spetsiifilises ajaloolises, geograafilises ja kultuurilises kontekstis · Reaalsust esitatakse inimese maailmakogemuse kaudu · Kasutatakse fantastilisi elemente nagu unenäod ja kujutlused
ning hakkas õppima kinematograafiat. Filmiakadeemia lõpetas Kundera 1952. aastal. Astroloogia Astroloogiahuviline. Astroloogia on Kundera teostes läbivaks teemaks. Maagiline realism Maagiline realism on põhiliselt maalikunsti ja kirjanduse vool, milles maagilisi elemente kujutatakse realistlikus kontekstis. Mõistet kasutati esmakordselt saksa 1920.–1930. aastate kunstivoolu, uusasjalikkuse (Neue Sachlichkeit) teoste kirjeldamiseks. Maagilisele realismile kirjanduses loetakse omaseks Sündmustikjärgnevaid tunnuseid: antakse edasi “Teise” vaatenurgast Teksti dekodeerimine on keerukas Sündmused toimuvad suhteliselt spetsiifilises ajaloolises, geograafilises ja kultuurilises kontekstis Reaalsust esitatakse inimese maailmakogemuse kaudu Kasutatakse fantastilisi elemente nagu unenäod ja kujutlused
aasta aprillis A.-G. Fabre'i galeriis, koosnes põhiliselt monotüüpiaist. Esimene personaalnäitus leidis aset poolaka Jan Slivinsky galeriis ,,Au Sacre du printemps" 1927. aasta mais. Ühtlasi valiti Viiralt Sügissalongi liikmeks, kus ta hakkas regulaarselt esinema 1927. aastast peale. 1926.-1927. aasta looming kõneleb kohandumisest Pariisi kunstikliimaga. Neid aastaid iseloomustab eelkõige stiililine ja tehniline lihvumine. 1926.aasta tõid eristab pretsiissuse taotlemine uusasjalikkuse vaimus, kalgivõitu plastilisus. La Grande Chaumiére'i vabaakadeemias tehtud aktikrokiisid kasutas Viiralt estampides-aktikompositsioonides, milles pürgis samasuguse plastilis-lineaarse selguse poole nagu joonistusteski. Monotüüpia kõrval olid kunstniku meelistehnikateks esimestel Pariisi-aastatel puulõige ja puugravüür, mille nüansirikas faktuur, paralleeluuritsa ja ruleti kasutamisviis ajut selle tehnika meistrit D.-É. Galanist meenutab
on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi “Päevauudised” (Neues vom Tage), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö koos 20. sajandi suure teatriuuendaja Bertolt Brechtiga (songspiel „Mahagonny“, „Kolmekrossiooper“ – selle
palju olulisem kui “mis”. Eesti 1930.aastate maalikunstis oli koloriit tähtsam kui joonitus, plastiline modelleering või hele – tumeduse kasutamine. Sellel ajavahemikul sündis väga palju uusi ja andekaid kunstnikke. 1. Arte-deco ja uusasjalikkus, Pariisi taastulemine Uusasjalikke portreid maalis ka Juhan Muks. "Pallase" ja üldse eest 1920. ndate graafikat mõjustuas rohkem uusasjalikkuse veristlik variant. Domineeris saksa ekspressionismile omane nurgeline ja must-valge kontraste rõhutav , tihti robustne stiil. 1. Aastaiks oli avangardistlik kunst Ppariisis taltunud ja taandunud. Toimus nn. Realistlik reaktsioon vastukaaluks sõjaeelsele muutusterikkale aastakümnele. Selleks ajaks oli pehmenenud vastuolu ametliku ja sõltumatu kunsti vahel. Paljud "ametlikud" olid hakanud
annaabi.ee 
