ainekeskseks. (R. Liimets-Sorokin 1998) Kuid õpetaja ja õpilase kontakt peaks muutuma isiklikumaks, sest õpetaja ei saa edastada väärtusi, kui need pole ka õpilasele väärtusteks. (H. Liimets 1970) "Edaspidi kujuneski H. Liimetsa uurimisprogrammis keskseks õpilase isiksuse integraalsete omaduste probleem. Kuid metoodilised seisukohad nõuavad alati ka empiirilist kontrolli. Koostöös Eesti Raadioga pandi 1972. aastal alus pikaajalisele empiirilisele uurimisprogrammile, et selgitada, missugused on ning missuguses suunas arenevad õpilaste väärtushoiakud, suundused ning kuidas mõjustab seda 7 protsessi eksisteeriv õpetamis- ja õpitegelikkus." (R. Liimets-Sorokin 1998:15) Liimets esitas neli õpivormi frontaalne, individuaalne, rühma- ning kollektiivne töö vastastikku seostatud süsteemi. (H. Liimets 1970)
[76] ja [72a]. Ebateaduslikuks peetakse üldiselt ka ad hoc tõestusi ja hüpoteese, mida M. Remmeli raamatus kohtab ometi nii mõneski kohas. Nii näiteks nähekase Mezini linnukujukestel koemustrit, et seeläbi seletada ja juba kiviaega tagasi viia rõivalõikeid, mida omakorda seotakse kiviaegsete linde kujutavate petroglüüfidega ning neid jällegi kiviaega ulatuva geomeetrilise mõtlemisega (Remmel 2007, 44-45, 76). Kui Imre Lakatosi teadusteooria alusel peavad uurimisprogrammile lisatavad teisendused olema iseseisvalt testitavad ja kontrollitavad (Chalmers 1998, 128), siis M. Remmeli teooria komponendid näivad esinevat omavahelises ringkäenduses, olles üksteise suhtes tõestusargumendiks. Karl Raimund Popperi teadusekäsitluse kriteeriumiks on teooriate falsifitseeritavus. Teooria on K. R. Popperi järgi ajutine spekulatiivne oletus, mis luuakse autori peas vabalt, püüdes
1. hüpoteeside püstitamine i. vali teema ii. tutvu kirjandusega iii. vali muutujad iv. formuleeri hüpoteesid v. operatsionaliseeri muutujad 2. sobiva ajalise ja metoodilise raamistiku valik i. vali ajaline raam ii. vali sobiv uurimismeetod 3. andmete kogumine i. kogu informatsiooni vastavalt uurimisprogrammile 4. tulemuste analüüs i. korrasta kogutud informatsioon ii. võimaluse korral rakenda statistilisi meetodeid iii. määratle selgunud seosed Jüri Uljas. Vaatluspraktika. Mainori Kõrgkool 2010. 14 5. järelduste tegemine ja tulemuste ettekandmine i. tee kokkuvõte ii. ühenda tulemused teooriaga iii. määratle edasise uurimise valdkonnad
nähtusi seletada ja ette näha. Ei piisa ainult sellest, et lisatakse abihüpoteese, vaid tuleb ka arendada matemaatilisi ja eksperimentaalseid võtteid. Positiivse heuristika ideed näitas Lakatos looga, kuidas esialgu kujunes Newtoni graviatsiooniteooria + näide lk 125. Lisaks kirjeldab näitena Bohri aatormiteooriat lk 126. Nende uurimisprogrammide tähtis omadus on see, et vaatluste abil testimine muutub relevantseks programmi võrdlemisi hilises järgus. Uurimisprogrammile tuleb anda võimalus edasi areneda ja oma potensiaali realiseerida ja selleks on vaja head kaitsevööndit. Uurimisprogrammi väärtust peaks hindama (127): esiteks peaks programmi sidusus olema nii kõrge, et ta sisaldaks kindapiiriliselt kavandatud programmi edasiseks uurimuseks. Teiseks peaks uurimisprogramm viima vähemalt aeg-ajalt uudsete nähtuste avastamiseni. Uurimisprogramm peab rahuldama mõlemaid tingimusi, kui teda tahetakse kvalifitseerida teaduslikuna. 3
küsimused järjestada loogiliselt. Ankeedi üldine kompositsioon: 1. Sissejuhatus. Sissejuhatuses tuleb pöörduda respondendi poole palvega vastata esitatud küsimustele. Tuleb märkida, milline organisatsioon küsitlust läbi viib; milline on uuringu eesmärk; kuidas saadud andmeid edaspidi kasutatakse; garanteeritakse vastuste anonüümsus, esitatakse juhised, kuidas oleks tarvis ankeeti täita 2. Põhiosa. Ankeedi põhiosas esitatakse küsimused vastavalt uurimisprogrammile ja hüpoteesidele. See on ankeedi kõige mahukam osa ning põhiosa küsimused liigendatakse blokkideks. 26 3. Demograafiline osa e. pass. Respondendile esitatakse isikulisi küsimusi tema soo, vanuse, hariduse, perekonnaseisu, rahvuse jne. kohta. Tavaliselt paikneb pass ankeedi lõpus, kuid mõningad küsimused võivad olla ka ankeedi alguses.
annaabi.ee 
