Kirjandus K. Kerem, O. Raju, M. Randveer ,, Mikroökonoomika". Tallinn 2001 K. Kerem, M. Randveer ,,Mikro ja makroökonoomika põhikursus, Tallinn 2000 M.Randveer ,,Mikroökonoomika ülesannete ja harjutuste kogu", Külim 1999 K. Homann, A. Suchanek ,,Sissejuhatus majandusteadusesse", TÜ Kirjastus 2008 Ake, P.Wonnacott, R.Wonnacott, J,Fried "An Introduction to Microeconomics" 3 rd ed. McGrawHill Ryerson Ltd Toronto,1990 http://economics.about.com/ Olemus Mikroökonoomika uurimisobjektis on kodumajapidamised ja ettevõtjad Makroökonoomika uurimisobjektiks on majanduse koondnäitajad SKP Majanduse põhiküsimused Mida toota? Kuidas toota? Kuidas toodetuid hüviseid jaotada? Töö, kapital ja maa tootmistegurid Tootmise sisendi Majandusmudelid Traditsiooniline majandus Plaanimajandus Turumajandus Majandussektorid Turusektor
Merkantilismi aluseks on humanismi põhimõtted. Kaks arengustaadiumi: varane kui monetaarne süsteem (kulutada vähe raha, riigi rikkust nähti võimalikult suurtes kulla tagavarades) ja hilismerkantilism oma kaubandusbilansi teooriaga (nende arvates pidi raha ringlema, soositi väliskaubandust). Riigi rikkuse allikaks pole mitte igasugune kaubandus, vaid riikidevaheline kaubandusbilansiteooria (vähem osta, rohkem müüa). Merkantilistide uurimisobjektis on ringlus. Pooldasid riigi aktiivbset sekkumist majanduellu ja väliskaubandusele kaasaaitamist kaitsetollide kehtestamise kaudu. Teema 2 Merkantilismi erinev mõju ühiskondlikule arengule Lääne-Euroopas ja Venemaal. Vene merkantilism hakkas välja kujunema keskklass. Merkantilism küll sillutas teed turumajandusele, kuid samas sulas kokku pärisorjuslike suhetega, tugevdas neid.
Sotsiaalsed võrgustikud loovad sotsiaalse kapitali. Kapital on iga tootlik resurss, mida saab kasu teenimiseks kasutada: 1. Füüsiline kapital: nt maa harimine, tööriistade valmistamine jne 2. Inimkapital: inimese võimete, teadmiste, oskuste jne muutmisest tulenev kasu 3. Sotsiaalne kapital: inimestevaheliste suhete muutumisest tulenev kasu Kokkuvõtteks: ● Kõik sotsiaalteadused uurivad inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid, nende erinevus seisneb erinevas uurimisobjektis ja lähenemisviisis ● Erinevalt reaalteadustest puudub sotsiaalteadustes „absoluutne tõde“, saadud tulemused on tõenäosuslikud ja interpretatiivsed ● Sotsioloogia kui teaduse lähtekohaks on inimloomuse kollektiivne iseloom ja mõjustatus ühiskonnast; inimene teeb valikuid ühiskondlike struktuuride raames lähtuvalt üldistest tavadest ja normidest ● Osalemine sotsiaalsetes gruppides ja võrgustikes on määratud grupi omaduste ja
1. Autoökoloogia – uurimisobjektiks on üksikorganismid. 2. Demökoloogia – uurimisobjektiks on populatsioonid 3. Sünökoloogia – uurimisobjektiks on bakteri-, seene-, taime ja loomakooslused. 4. Geoökoloogia – uurimisobjektiks on maastikud koos neid asustava elustikuga. See on ka eraldi loengukursus. 5. Globaalökoloogia – uurimisobjektiks on biosfäär. 6. Üldökoloogia – uurimisobjektis on eluslooduse ja keskkonna vastastikuse mõju üldiste seaduspärasuste selgitamine. Küllap leidub teisigi alaliike, kuid eelöeldustki järeldub, kui laiad ja mitmetahulised on ökoloogia uurimisvaldkonnad. 3. AUTOTROOFIDEKS nimetatakse rohelisi taimi, mis on energeetiliselt isemajandavad. Neil esineb nii hingamine kui ka fotosüntees. HETEROTROOFID on organismid, mis tarbivad energiat, mida taimed on talletanud. Neil on ainult hingamine. 2.
kuuluvad ökoloogia valdkonda. Konkreetse uuritava objekti järgi jagatakse ökoloogia: 1. Autoökoloogia uurimisobjektiks on üksikorganismid. 2. Demökoloogia uurimisobjektiks on populatsioonid. 3. Sünökoloogia uurimisobjektiks on bakteri, seene, taime ja loomakooslused. 4. Geoökoloogia uurimisobjektiks on maastikud koos neid asustava elustikuga. 5. Globaalökoloogia uurimisobjektiks on biosfäär. 6. Üldökoloogia uurimisobjektis on eluslooduse ja keskkonna vastastikuse mõju üldiste seaduspärasuste selgitamine. Küllap leidub teisigi alaliike, kuid eelöeldustki järeldub, kui laiad ja mitmetahulised on ökoloogia uurimisvaldkonnad. Ökoloogiat võib liigitada ka uurimismeetodite järgi. Näiteks eristatakse: o Süsteemiökoloogia (meetod süsteemanalüüs) o geneetiline ökoloogia (ka kemoökoloogia) o füsioloogiline ökoloogia (või ökofüsioloogia) jne.
Alles 1950. aastatest alates käsitletakse õigussotsioloogiat empiirilise teadusena, mis uurib õigusnormide tekkimise (loomise) tausta, nende normide toimet, rakendamist ja järgimist, kohaldamist ja efektiivsust. Kui õigusteadus uurib õigusnorme kui selliseid, siis õigussotsioloogia püüab selgitada nende normide loomise põhjusi ja sotsiaalset efekti. Õiguse teooria ja õigussotsioloogia eripära ei seisne uurimisobjektis, vaid vaatenurgas: objekti, mida õiguses vaadeldakse seestpoolt, vaadeldakse sotsioloogias väljastpoolt. Sotsioloogia võtab oma uurimise alla õiguse, sest õigus on oma olemuselt sotsiaalne nähtus, mis on tekkinud ja eksisteerib ühiskonnas. Õigus areneb koos ühiskonnaga, õigus ei saa paigal seista. Õigusdogmaatika uurib õiguse sisu, õiguse tõlgendamist (printsiipe, uuritakse norme, ka
annaabi.ee 
