rituaalid jne). · Uued meetodid: uued mõisted, uued lähenemisnurgad; ajaloolased leidsid antropoloogide töödest mitmeid ideid ja mõisteid, mida kasutada enda erialases uurimistöös (rituaalid; sugulusstruktuurid, kingivahetus jne). Ajaloolased õppisid antropoloogialt nn. distantseeritud vaatenurka; püüdsid ennast võõrutada enesestmõistetavast. Hollandi ajaloofilosoof Frank Ankersmit (sünd. 1945): "Antropoloogia väärtustas ajaloo jaoks metodoloogilise lähenemise: uurimisaines võib olla kitsas ja näiliselt ebaoluline, ent järeldused üldhuvitavad ja üldise iseloomuga. Ajaloos on väärtustatud tavapäraselt uurimisteemat, ent meetod on onud teisejärguline. Ajalooline antropoloogia on näidanud, et esmapilgul tühiste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi paremale mõistmisele. Ajaloolist uurimust ei muuda huvitavaks mitte pelgalt uurimisaines, vaid ka see, kuidas seda
teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele. 1919-1934 oli Tartu ülikooli õppejõuks Matthias Johann Eisen, kelle loengud tuginesid tema varasemale tööle, keskendudes usundile, eepostele ja eesti ning soome materjali võrdlemisele. 1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, 1947 ühendati rahvaluule õppetool kirjanduse kateedriga. 1980.-90. aastatest on Eesti rahvaluuleteaduse uurimisaines ja lähenemisviisid mitmekesistunud. Rohkem tähelepanu on pööratud teksti kõrval kontekstile ja uuritud on kaasaja folkloori. Paljud inimesed on uurinud Eesti rahvaluulet, näiteks Arvo Krikmann on uurinud rahvaluule lühivorme, Ingrid Rüütel eesti rahvamuusikat, Mall Hiiemäe rahvakalendrit, Eda Kalmre tänapäeva rahvaluulet, Ülo Valk mütoloogiat, Risto Järv rahvajutte, Tiiu Jaago regilaulu poeetikat ja rahvaluule üldteooriat.1993 taastati Tartu ülikoolis ajaloolise nime all
Rahvaluule õppejõuks (alates 1974 professor) sai Eduard Laugaste, kes luges rahvaluule teooria, ajaloo ja liiikide põhikursusi. Hiljem lisandusid Udo Kolk, kelle uurimisalaks oli regilaul ja rahvamuusika, ning Paul Hagu, kelle tööd kekendusid setu folkloorile. Uurimismeetodis jäi valdavaks võrdlev-ajalooline meetod; mujal maailmas toimunud paradigmade mitmekesistumine Nõukogude perioodil Eestisse praktiliselt ei jõudnud. 1980.-90. aastatest on Eesti rahvaluuleteaduse uurimisaines ja lähenemisviisid mitmekesistunud. Rohkem tähelepanu on pööratud teksti kõrval kontekstile; uuritud on kaasaja folkloori. Arvo Krikmann on uurinud rahvaluule lühivorme, Ingrid Rüütel eesti rahvamuusikat, Mall Hiiemäe rahvakalendrit, Eda Kalmre tänapäeva rahvaluulet, Ülo Valk mütoloogiat, Risto Järv rahvajutte, Tiiu Jaago regilaulu poeetikat ja rahvaluule üldteooriat. 1993 taastati Tartu ülikoolis ajaloolise nime all iseseisev eesti ja võrdleva rahvaluule õpetool
töödest mitmeid ideid ja mõisteid, mida kasutada enda erialases uurimistöös (rituaalid; sugulusstruktuurid, kingivahetus jne). Ajaloolased õppisid antropoloogialt nn. distantseeritud vaatenurka; püüdsid ennast võõrutada enesestmõistetavast. • Frank Ankersmit: antropoloogia metodoloogiline õppetund ajaloole “Antropoloogia väärtustas ajaloo jaoks metodoloogilise lähenemise: uurimisaines võib olla kitsas ja näiliselt ebaoluline, ent järeldused üldhuvitavad ja üldise iseloomuga. Ajaloos on väärtustatud tavapäraselt uurimisteemat, ent meetod on olnud teisejärguline. Ajalooline antropoloogia on näidanud, et esmapilgul tühiste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi paremal mõistmisel. Ajaloouurimust ei
hirmust ja teadmatusest. Paralleele saab tuua tänapäeval aktuaalse pagulasteemaga. Ka siin on tegemist “võõrastega”, kes ohustavad eestlaste endi arvates meie identieeti. Me ei tea, kes nad on ning see hirm teadmatuse ja tundmatu ees tekitab võõraviha ning vallandab mitmeid kuulujutte. 8. Mille poolest erineb folkloristi suhe uurimisainesesse kirjandusteadlase suhtest oma uurimisobjektiga? Folklorist loob ise oma uurimisainese, teeb selle nähtavaks, kirjandusteadllasel on uurimisaines juba varem olemas. 9. Missuguste vahendite/võtetega muudetakse “nähtamatu” folkloor “nähtavaks”? Folkloori muudavad nähtavaks inimesed konkreetses ajas ja ruumis toimunud kohtumiste tulemusena. Folkloristi töövahendid on vahetu jälgimine ja osalemine, kirjalike märkmete tegemine, küsitluste läbiviimine, intervjueerimine, heli- ja videosalvestuste tegemine jne. 10. Iseloomusta vähemalt kolme folklooriprotsessi “esimese elu” etappi ja esita iga etapi
annaabi.ee 
