keskkonnast. Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele. 1910. aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama. Alates postimpressionismist oli looduse otsene kujutamine hakanud kunstis tagaplaanile jääma. Nähtava maailma jäljendajatest olid kunstiteosed muutunud omaette loominguks. Siiski oli neis säilinud mingi side mõne loodusliku motiiviga, mida oli küll
Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades, et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi". Sellest järeldas ta, et ka puhtalt värvidemänguga on võimalik vaatajale mõju avaldada. Tema arvates pidi kunst olema võrdne muusikaga, mille helid ju ka midagi ei kujuta. (http://www.google.ee/search?q=20+sajandi+kunst&ie=UTF-8&hl=et) Kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele. (http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.htm) Sürrealism sündis Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Selle loomise juures olid sõjas ja ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud, kelle sekka kuulusid ka Sveitsist naasnud dadaistid. Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andre Breton. Sürrealistid
keskkonnast. Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele. 1910. aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama. Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944). Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades, et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi"
Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele. 1910. aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama. Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944). Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades, et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi"
annaabi.ee 
