Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve. Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel.
Augustiööd on juba sumedalt sametised, tähistaevas helkivam. Maarahval pidi selleks ajaks olema lõppenud heinategu, mõnel pool ka rukkilõikus. Maarahval oli rukkimaarjapäev tööpüha, toidulauale toodi paremad palad ning nauditi puhkusepäeva. Mõnel pool kaeti rukkimaarjapäeva toidulaud sauna.- lootuses, et lahkunute hinged võtavad ka söömingust- joomingust osa. Maakonniti olid peolaual toidud erinevad. Näiteks Hanilas oli selle päeva toiduks tangupuder, Tarvastus küpsetati uudseviljast rukkileiba ja keedeti kitseliha, paljudes valdades söödi praetud sealiha ja pannkooke, peale rüübati punaseks värvitud viina. Tänapäeval on aga ka see tähtpäev ,,kadunud," ei sööda ei jooda just sel pühal neid toite ja jooke, mida vanal-ajal. Ave Kiiber Mihklipäev- (29. september) tänuks saadud saagi eest ja tulevase saagi õnnestumiseks tähistati mihklipäeval
Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna- Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve. Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne- Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad
laud nõtkub söökide, jookide all ja õled puhtad on põrandal. Mu kojukutset nad kuulevad ja haudadest hulgana tulevad mu esiisad, kaugelt muinasmaalt: kes kütt, kes kalur Volga ra'alt, kes süütasid Muroma kütiste tuld, kes teavad, kus peidus on Kungla kuld; kes ilmus kui võitja maleva, et Eesti kodu siin rajada; kes langes Eesti viimses väes, kes rauges raske orjuse käes. Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa, mu tare, mu kambri, mu koduse toa. Võtke mu värsket, mu uudseviljast, kestke mu kappades vahtavast kaljast; saatke mu künnile, külvile kasu, mu töödele tasu, mu rahvale asu; läitke leeki mu poegade rinda, et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks, et maad, mis joonud te verd ja higi, ei vääraks, ei võidaks võõras vägi. ja viimaks - kui ähvardab kustuda Eesti päike, siis tulge kui äike, kui kevade torm ja pühkige ära kõik painajad, lööjad ja surujad, sööjad. Küll piduehtes siis kodumaa kõik tuled teil süütab põlema.
annaabi.ee 
