Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Tatika riietumisstiil oli lihtne, kentsakas ja algupärane. Välimuselt oli Jaan väikese kasvuga ja peenike. Mis puutub Vesipruuli, siis tema tahtis olla suur luulepoeet. Kuid kui mehe esimene luuletus ,,Leekiv armastus" kohe üldse valmida ei tahtunud, seletas Vesipruul seda sellega, et tema vaim polevat olnud veel piisavalt küps. Siis otsustas mees kirjutada hoopis uudisjutte, kuid taaskord segas teda asjaolu, et polnud millest kirjutada. Üleüldse leidis ta koguaeg igasugu vabandusi miks mitte kirjutada. Kuni kahekümne viie aastani pidas ta end liiga nooreks; siis hakkas ta vanaduse pärast värisema; puudus rahu; vaesus ja mured; lihtsad elusaatused, kitsas silmaring, vilets toit; kõige suuremateks süüdlasteks olid aga kõik teised kirjanikud, kes Vesipruuli mõtted juba kirja olid pannud. Hariduselt oli Vesipruul haritum, kui Tatikas.
Kuulsuse narrid Salomon Vesipruul oli mees, kes väga tugevalt uskus endasse ning oli kindel,et talle oli antud loomulik anne kirjutada luuletusi. Kuid see ei läinud sugugi nii ladusalt kui ta oli lootnud. Tihti juhtus ka seda, et tal ei tulnud luuletamine välja ning siis otsis ta erinevaid vabandusi. Süüdistas ta veel ka teisi kirjanike, et teised olid just enne tema mõttekäiku tema mõtted ära napsanud. Ühel päeval mõtles ta, et hakkab uudisjutte kirjutama, kuid juba selle üle oli tal natuke häbi, et ta nii lihtsaid asju teeb. Heade mõttete kogumiseks asus ta elama oma suvekodusse. Jaan Tatikas oli mees kelle suur soov oli kuulsaks saada, kuna tal oli juba sünnist saati neli sõrme ning sellepärast pidas ta end väga eriliseks. Kuid talle ei olnud antud ka eriti mõistust ning seda arvasid ka paljud külainimesed. Peale selle oli ta veel ka väga laisk Jaan tahtis
teenimisvajadused, Treffneri pansioni lauakatmine, tundide andmine tolle omapärase eragümnaasiumi alamais klassides ja väljaspool - kõik see ei koormanud mitte ainult ta kooliõpinguid ja koolilõpetamist. Õpperahade puudus pigistas ühtaegu tema isetegevusele ärganud kirjanikuannet. Teiseks kiirustas kitsikus ka suleteenistusele. Nende ebasoodsate tingimuste kiuste ja tõttu sigis tema sulest juba enne keskkooli küpsustunnistuse saavutamist rida uudisjutte ja vestlusi, mis ilmusid alguses ,,Postimehe", pärastpoole enamasti ,,Teataja" veergudel, vahel ,,Noor-Eesti" eelsete ,,Kiirte" vihkudes. Ükski neist noore kirjaniku sõredamaist ja vähemaist esiktoodetest ei pääsenud veel iseraamatut moodustama. Üksikasjalisi bibliograafilisi andmeid Hansen-Tammsaare varasemast ajakirjanduslikust trükingust on märgitud B. Linde esseekogus ,,Omad ja võõrad" (1927).
1988 Endspiel. Laskumine orgu 1994-2010 Studia memoriae I-VI 1996 Aken (täitsa normaalne romaan, millest alustada :D )—kõige paremini näha, et Kõiv ikkagi mingil moel lähtub 60ndatel esile kerkinud modernistliku proosa mõttestikust. Kinnise ruumi romaan. Kinnine ruum võib olla mitut moodi esitatud. Kõivu puhul mängib olulist rolli linnaruumi läbikirjutus. 2002 Keemiline pulm (tükitud 11 eksemplari) 2004 Päev 2013 Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest – lühiproosakogu Lugeda mingi näidend vabal valikul. Kirjandus ja kirjanikus olemine pole tema jaoks olnud peamine identiteet. Ta on pikka aega olnud inimene, kes ei taha kirjanik olla. See, mida ta kirjutab, ei ole realism. Mõni kord on tegemist millegi väga radikaalsega. Need on sageli tekstid, kus irratsionaalsus ja intellektuaalsus asetuvad ristantult. Ta tegeleb filosoofiaga
annaabi.ee 
