mille projekt valmis 1895. aastaks ja mille tsaar Nikolai II kinnitas 22. märtsil 1903.*24 See aga ei tähen- danud, et UNS oleks kohe kehtima hakanud, vaid tsaar lubas edaspidi teada anda, millal uus kriminaal- seadustik kehtima hakkab.*25 Uut nuhtlusseadustikku ei kehtestatud kunagi tervenisti. Tsaar kehtestas uue seadustiku osaliselt mitme eri aktiga, mis puudutasid vaid riigivastaseid süütegusid*26, usuvastaseid süütegusid*27, salakaubandusega seotud süütegusid*28, prostitutsiooni ja naistekaubandusega seotud süütegusid*29 ning autoriõiguste vastaseid süütegusid.*30 1906. aastal jõustunud usuvastaseid süütegusid reguleerivad koosseisud olid muudetud ja viidud kooskõlla 17. aprilli 1905. a ususallivuse manifestiga („Об 10 Soome õigusliku seisundi kohta vt lisaks Н. С. Таганцев. Русское уголовное право. Лекции. Часть общая. Том I.
seisukoha välja öelda kindlate hagitüüpide ulatuses. Tsiviilõigus arenes väga kiiresti ning lühikese aja jooksul lisandus palju lepingutüüpe ja muid tsiviilõiguse instituute – olulisemad instituudid olid siinkohal testament ja seltsing, lisaks eristati vormilisi ja vormivabasid lepinguid. Kriminaalõigus oli mõneti varjusurmas - valitses ettekujutus kannatanud poole isiklikust kättemaksust. Ainult riigireetmist ja raskeid usuvastaseid kuritegusid käsitleti ühiskonnavastastena. Kui algselt oli karistusõigus eraõiguslikku laadi ning riik tegeles üksnes reetmise ja sakraalsete kuritegudega, siis linnade arenedes tekkisid politseikohtud, kes mõistsid süütamiste, rüüstamiste ja varaste suhtes õigust (reeglina oli karistuseks surmanuhtlus). Alles 2. saj eKr tekkis reetmise ja teiste riigivastaste kuritegude arutamiseks vandemeestest koosnev kohus. Karistused olid peegeldavad ning viidi täide kannatanu kogukonna poolt
maailmavaadet ja “revolutsioonilise liikumise” jaoks vajalikku kaadrit. 1929. aasta sügisest kuni 1933. aastani korraldas EKP töötavate masside ideoloogia mõju alt vabastamiseks ilmalikke “jumalateenistusi”, kus kummutati usudogmasid ning paljastati luteri ja apostliku õigeusu kirikute tihedaid sidemeid ja nende kokkukasvamist riigiga. Tegelikult oli tegu avalike masskoosolekutega, kus kuulati ateismiteemalisi ja poliitilisi selgituskõnesid ja lauldi laululehtedelt usuvastaseid laule tuntud kirikulaulude viisidel. 1930ndate aastate alguses hakkasid tööliste seas levima ka ilmalikud matused ja kiriku vahelesegamiseta toimunud abielusõlmimised. Nõukogude võimu viljastavates tingimustes hakkasid ärakeelatud kiriklikke pühi asendama teised, neist olulisimad Oktoobrirevolutsiooni aastapäev ja esimene mai, mõlemad äärmiselt tugeva poliitilise värvinguga. Aset leidnud paraadide puhul võib võrdusmärgi tõmmata katoliiklike protsessioonidega. Neile kahele
" Tegelased. Seal on kolm reeturi kuju. Esimene on Juudas, teine on Aloizi Mogarõts, kolmas reetur on parun Mayggel. Sarnase saatusega isikud on Jeesua Ha-Nostri ja Meister. Keegi neid ei mõista ja neid kuulda ei võta. Ivan Bezdomnõi (vene keeles koduta inimene). See tegelaskuju kannab Bulgakovi ühte pseudonüümi. Siin on pilatud seda, et 20ndatel aastatel oli kombeks NSVL, et kirjanikud võtsid kummalisi hüüdnimesid endale. Usuvastaseid poeeme kirjutati sel ajal hirmus palju, sest vene rahvas oma põhiolemuses on väga usklik ja kannatlik. Lõhuti kirikuid palju, sellepärast kirjutati. Tollast nõukogude elu kirjeldab, kui Berlioz ja Bezdomnõi kohtavad Wolandit, nad ütlevad, et see on välismaalane. Välismaalasi peeti spioonideks ja nad polnud kindlasti sõber. Pontius Pilatus oli 26ndal 36ndal pKr aastal Juudamaa prokuraator. 36ndal aastal kutsuti tagasi Roomasse,
Lahkunule pannakse hauda kaasa koduseid tarbeesemeid ja rõivaid. Haua peale ehitatakse väikese maja kujuline hauaehitus. Kõige põhjapoolsemad handid hauda ei kaeva, vaid asetavad kirstu maa peale ehitatud hauaehitusesse. Matuse ajal söövad handid haua juures. Sööma kutsutakse ka lahkunu hing. Tapetakse põhjapõtru, kelle kolbad koos sarvedega asetatakse hauaehitusele või riputatakse läheduses oleva puu külge. Liha süüakse matuste ajal ära. Tänapäeval, pärast 60 aastat usuvastaseid kampaaniaid ja samaanide represseerimist, on taastatud paljud ohvrirituaalid, mis on saanud poliitilise tähenduse oma õiguste eest võitlevate hantide ja kohalike ametnike vahelises dialoogis (vt Leete 1999). 1 Osa lingviste on seadnud kahtluse alla mõttekuse rääkida ugri rühmast kui ajaloolisest keeltegrupist (nt vt Tapani Salmineni artiklit "Facts and myths about Uralic studies: a review article of Jazyki mira: Ural'skie jazyki".
annaabi.ee 
