Tolle aja pateetilise jutlusega kaasnesid visuaalsed ja dramaatilised efektid. Näiteks hoidis jutlustaja käeulatuses surnupealuud, millele pani pähe erinevaid peakatteid - mütse, parukaid, kiivreid, kroone. Mõni jutlustaja pidas surnupealuuga dialoogi. Kuulajate psühholoogiliseks üleskütmiseks loeti kuulajaskonnale ette taevast või põrgust saabunud kiri. (Aava 2003: 32) Nii nagu protestandid nii hindasid ka katoliiklased väga kõrgelt väitluskultuuri. 16. sajandi usuvaidlustes esindasid katoliiklasi vahel ka jesuiitide ordu liikmed. Selle asemel, et "eksinuid" vägivallaga tagasi tuua, eelistasid jesuiidid kõnelda sellest, mis ühendab, jättes kõrvale lahutavad asjaolud. (Aava 2003: 32) 1.6 Valgustusajastu ja Suur Prantsuse revolutsioon Valgustusajastule oli iseloomulik ratsionalism, sügav usk mõistuse jõusse ja inimväärikusse. Uus ideoloogia esitas kõigi hinnangute peamise kriteeriumina mõistust. Ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitus
Kirik määratleb end kui usuühendus Kristlik kirik kui riigikirik - 3.saj. tagakiusamised ei murdnud ristiusku ning keiser Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riik koostööle kirikuga. 313.a. ilmus Milaano tolerantsusedikt, mis tunnistas ristiusu lubatuks kogu riigis. Veel enam, kuna riik vajas ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse eest. Constantinus pani aluse traditsioonile, mille kohaselt impeerium hakkas osalema usuvaidlustes (Nikaia,325.a.),muutes kiriku olulisel määral poliitilise võimu teostamise vahendiks. Constantinus lasi end ristida vahetult enne surma 337.a, olles seega esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitseja eeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur. Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. 19. Kanoonilise õiguse roll ja tähendus Lääne õigustraditsiooni kujunemisel.
pjedestaalile. 2. Kristlik kirik kui riigikirik 3.saj. tagakiusamised ei murdnud ristiusku ning keiser Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riik koostööle kirikuga. 313.a. ilmus Milaano tolerantsusedikt, mis tunnistas ristiusu lubatuks kogu riigis. Veel enam, kuna riik vajas ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse eest. Constantinus pani aluse traditsioonile, mille kohaselt impeerium hakkas osalema usuvaidlustes (Nikaia kirikukogu 325.a.), muutes kiriku olulisel määral poliitilise võimu teostamise vahendiks. Keiser määratles end kiriku suhtes kui Jumala poolt määratud, väljaspool kirikut seisva peapiiskopina. Constantinus lasi end ristida vahetult enne surma 337.a, olles seega esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitseja eeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur. Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. 2.1
Erinevad teooriad. Kristlik kirik kui riigikirik 3.saj. tagakiusamised ei murdnud ristiusku ning keiser Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riikkoostööle kirikuga. 313.a. ilmus Milaano tolerantsusedikt, mis tunnistas ristiusu lubatuks kogu riigis. Veel enam,kuna riik vajas ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse eest.Constantinus pani aluse traditsioonile, mille kohaselt impeerium hakkas osalema usuvaidlustes (Nikaia,325.a.),muutes kiriku olulisel määral poliitilise võimu teostamise vahendiks. Constantinus lasi end ristida vahetult ennesurma 337.a, olles seega esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitsejaeeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur.Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. Ühtsuse tagamise funktsioon Riigikirikuna hoolitses ristikirik riigi ideoloogilise ühtsuse eest, tugevdas kodanike sidet riikliku kultusega
annaabi.ee 
