· 19661969 ajalehe "Sirp ja Vasar" peatoimetaja asetäitja · 19691972 ajakirja "Kultuur ja Elu" osakonnajuhataja · 19691972 ENE toimetaja · 1974 vabakutseline kirjanik Looming Luulekogud: · "Hunditamm" (1968) · "Uks lagendikul" (1971) · "Luba linnukesel väljas jaurata" (1977) · "Vaimusõõrmed" (1979) · "Tumedusi rüübaten" (1988) · "Täiskuukeskpäev" (1990) · "Teadvus on ussinahk" (1995) · "Paluteder ja mutrikorjaja" (2004) Valikkogu: · "Täiskuukeskpäev. Valitud luuletusi 19591988" (1990) Koondkogu: · "Alateadvus on alatasa purjus" (2000) Kuulamisraamat(ööülikool): "Eestlaste identiteet ja naaberrahvad" (2006) Romaanid: · "Rummu Jüri mälestused" (1996) · "Seljatas sada meest" (1998) Lühipalade kogumik: · "Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama" (1980) Näidendid:
Tal on tuttavaid ja sugulasi olnud nii venelaste kui ameeriklaste poolel, nii et materjal jookseb ise kätte. Andres Ehini luule liigub eesti kirjanduse üldpildi seisukohalt erandlikul rajal, kuid ta on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid. Teda võib kõrvutada Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Viivi Luigega. Ehini luule suurem ametlik tunnustamine on jäänud aga kõige hilisemaks. Aasta luuleauhinna pälvis ta oma koguga "Teadvus on ussinahk" (1995) natuke ootamatult ja tagantjärele alles 1996. aastal. 1998. aastal järgnes Honkala preemia Soomest luuletõlgete eest. 2000. aastal ilmunud suur valikkogu "Alateadvus on alatasa purjus" sai riikliku preemia. Ja veel korraldati 2000. aastal Saksamaal Kurt Schwittersi ülemaailmne luulevõistlus. Nimelt tuli kirjutada ja züriile saata mõned selle dadaistist kirjaniku ja kunstniku laadis luuletused. Ehin saatis kaks ingliskeelset ja ühe saksakeelse luuletuse. Ega
aastal toimunud rahvusvahelisel luulefestivalil. Andres Ehin usub, et Eestis on kõik korralikud luuletajad rohkem või vähem ennast Liivil mõjutada lasknud. Ta arvab endalgi enam kui ühe liiviliku luuletuse olevat. Liivi luulepreemiast (raha ei anta, kingitakse vaid karjamärss) peab Ehin päris palju. "See on üsna mainekas preemia. Arvan küll, et see on ka mulle oluline," ütleb luuletaja napilt. Ehin on pälvinud luuleauhindu oma luulekoguga "Teadvus on ussinahk" (1995) 1996. aastal, Honkala preemia Soomest luuletõlgete eest 1998, 1994 "Loomingu" aastaauhinna, 2001 Eesti Vabariigi kultuuripreemia koondkogu "Alateadvus on alatasa purjus" eest, 2002 Valgetähe teenetemärgi IV klassi ning 2003. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse "***sügaval maa all elavad..." eest. Praegu elab Andres Ly Seppeliga, oma teise naisega, abikaasa isalt päritud majas Raplas. Seal esitab ta ka oma luuletusi väikese hulga rahva ees. Kui võimalik, osaleb mees ka
ja ikka aina uusi, kuni me oleksime taibanud vait olla. Viimaks rää,kisime selgest, mis oleks kõige parem teha; ja leidsime, et polnud muud parata, kui parvega edasi minna, kuni leidub võimalus uus paat osta. Meil polnud kavatsust paati laenata, kui kedagi lähedal poleks, -- nagu mu taat harilikult tegi. See oleks inimesed me kannule kihutanud. Läksime siis pimedas parvega teele. Igaüks, kes pärast kõike seda, mis ussinahk meile tegi, veel ei usu, et ussinaha katsumine on rumalus, hakkab seda uskuma, kui ta edasi loeb, ja näeb, rnis õnnetusi ussinahk meile veel tõi. Paate saab harilikult osta sealt, kus parved kalda ääres seisavad. Kuid me ei näinud parvi kalda ääres; niisiis liikusime enam kui kolm tundi edasi. Noh, öö muutus pimedaks ja õhk paksuks1 -- polnud küll päris läbipaistmatu udu, aga küllalt tihe siiski. Ei näinud enam jõge ees ega saanud kaugusi mõõta
ülalt õhulaevalt, siis pakuks ta silmale sedasama joonte küllust, detailide rikkust, väljavaadete mitmekesisust, suurejoonelisust lihtsuses ja ootamatust ilus mis malelaudki. Kui tore teile tänapäeva Pariis ka ei paistaks, katsuge siiski mõttes tagasi minna viieteistkümnendasse sajandisse; vaadake päeva läbi nende teravike, tornide, kellatornide üllatava heki; jälgige mööda päratut linna voolavat Seine'i jõge, mis oma roheliste ja 7 4 kollaste lõikudega on vaheldusrikkam kui ussinahk, oma saartega üksikuteks harudeks rebitud ja sillakaarte all koomale pigistatud; vaadake taevassinisel horisondil selle vana Pariisi gooti profiili; laske ta kontuuridel hõljuda talveudus, mis ta arvutute korstnate ümber ripub; kastke ta pimedasse öösse ja vaadelge ses hämaras hoonete labürindis ta varjude ja valguse kentsakat mängu; kujutlege, et sinna langeb kuukiir, mis ta piirjooni ebamääraselt esile 130