. Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses", kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleelundeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" . Tunnetada saabki ainult nähtusi nagu nad meile meie meeleelundite kaudu on antud. Selgeltnägija Luule Viilma ütleb et maailmatunnetus algab siis kui sa otsid vastuseid oma sisemaailmast, enda sees kõige sügavamates aukudes ja urgastes urgitsedes, kõige valusamaid kogemusi paitades, ning ennast armastades just sellisena nagu sa hetkel oled. Olgu sul mistahes vead. Me vajame tunnetust, et olla terviklik. Toetudes sellele väitele saan öelda, et mistahes olukorra muutus, elusündmused, ebaõnnestumised tekitavad uusi küsimusi ja inimesed hakkavad jälle otsima vastuseid, mis panevad tunnetama maailma hoopis uue nurga alt. Nt ma ei saa praegu võrrelda kuidas tunnetasin maailma 1.klassis ja kuidas tunnen praegu. Mu
lappidest või plaatidest sai kasutada ainult MS-i kontole sisseloginuna. Neid plaate saab oma tahtmise järgi ringi sättida ja näiteks poole väiksemaks teha. Kui mingit sellist rakendust on kasutatud ja kasutamine lõpetatakse, siis jääb rakendus arvuti mällu edasi, et seda saaks jälle kiiresti kätte. Sellised kasutatud rakenduste ikoonid jäävad ekraani vasakusse serva taha ja hiire või sõrmega, kui kasutatakse puutetundlikku ekraani, urgitsedes saab nad kätte. Kui arvutil on mälu millegi muu jaoks tarvis, siis sellised ootevalmis rakendused kustutatakse mälust. Tegin lapitekil paremklõpsu ja ekraani allservas ilmus riba, millel oli nupp All Apps. Seda vajutades muutusid lapid väikesteks ikoonideks ja neile lisandusid juba Windowsi eelmistest versioonidest tuttavad rakendused, mis varem paiknesid Start-menüü all. Siin on tüüpilised
cli, kaenla all rullikeeratud riitt; tem a liigutused olid ki.ill monevorra jiirsemad ja kiiremad, kuid neiski vois tajuda peatselt saabuvat ki.ilma rahu ja iseeneslikku hingamist, mida voib tunda vaid emaihus olev laps. Vii s aastat piirast ehitamist hakkab bassein haisema. Vesi seisab, torud on ummistunud. Pohjuseks pole moni torru sattunud koera voi kassi laip, nagu seda varemgi on juhtunud: korjuse saab kiitte pika kepiga urgitsedes. Pohjus on tosisem - mi.irgitatud on jogi, mis on basseini seni truult toitn;ud. Joe i.ilemjooksule on ehitatud turbatehas, viiikesed ja suured turbati.ikid ujuvad allavoolu ja jouavad basseini, kleepudes seal klompideks ja lagunedes viiiksemateks osadeks.Pikkamooda muutub vesi tihkeks ja soojaks, selles voib varbaid leotada, kuid mitte ujuda. Bassein on nagu soc, siledale, justkui kilega kaetud pinnale touseb vahel harva moni mull ja lohkeb valju plaksuga.
väljamäelt alla sohu ning jõe äärde. * Välja äärde viimaks tagasi jõudnud, hakkab Indrek selle ümber ringi tegema. Piiriaia ees ta mõtleb pisut, mõtleb kogu riidu ja kohtukäimist, mis piirid Vargamäel sünnitanud, aga siis ronib ta temast üle Oru krundile. Sellel paigal siin pole ta juba ammugi käinud ja, nagu oleks see millegi pärast tähtis, hakkab ta meelde tuletama, mitme aasta eest see sündis. Tuletab ja tuletab meelde, urgitsedes mälestusis, ja ei pane tähelegi, kui paitavalt ja pehmelt kahisevad noored lehed randemaa leppades ja kaskedes. Ebateadlikult kaldub ta põllu äärest kaugemale, kaldub jällegi peaaegu sohu, kus kasvavad siin-seal mudapajud oma nooljate ja läikivate lehtedega, mida Indrek peab tahes või tahtmata puutuma, nagu silitama. Pahema käe otsas on tal ikka veel saapad, parema käe sõrmed haaravad värskeid, mahlaseid ja nagu vaiguseid lehti, mis hakkavad käe külge ja rebenevad okstelt