Joonis 10. Joonis 11. Rannikuäärne ´upwelling` ja ´downwelling` Maatuule korral puhutakse pinnakihi vesi ära ja selle tahajärjel tõuseb vesi põhjast pinnale. (a Upwelling) Meretuultega on protsess vastupidine. (b Downwelling). Joonis 11. Joonis 12. Pinnavee vajumise ja ´vahepealse`ning süvavee tõusmise alad ehk upwellingu alad. Märkimisväärsed upwellingu alad on mandrite lääneranikul, ekvaatori alal ning Anktartika juures. Joonisel 12. roheline. 5 Joonis 13. Normaalse aasta tsirkulatsioon Joonis 14. El Nino aasta tsirkulatsioon Vaikses
Hästi jäme reegel on, et igale järgmisele tasemele jõuab ainult 10% eelmise taseme energiast. Joonis 1. Toiduahelas valgusenergia liikumine Energia kasutamise efektiivsus maailmamere erinevates osades: Maailmamere osa Kasutegur Toiduahela pikkus Avaookeanis 10 % 5-6 Rannikualad 15 % 3-4 Upwellingu alad 20 % 2-3 1 Joonis 2. Toofilised tasemed 1) Avaookeanis (6 toofilist taset) 2) Rannikualal (4 troofilist taset) 3) Upwellingu alal (3 troofilist taset) Joonis 3. Produktiivsus maailmameres 2 Maailmamere ja maismaa produktiivsuse võrdlemine
jagunemine 1 Primaarprodutsentide peamised rühmad ja nende levik maailmameres Ökoloogiline grupp Takson Peamine levikuala Fütoplankton Bacillariophyta ehk Kõikjla maailmameres, eriti parasvöötmes ja ränivetikad subpolaarsetel aladel ning rannikumere upwellingu piirkonnas. Dinophyta ehk Kõikjal maailmameres dinofagellaadid Haptophyta Troopilistes ja subtroopilistes meredes Coccolithophoridae Chrysophyta Polaar- ja parasvöötme meredes Silicoflagallatae
sukeldumise vaheldumise protsess, st upwelling’u downwelling’uga asendamine. Selle nähtuse tulemusena tulevad süvaveed ookeani pinnale, pealisveed lähevad aga sügavusesse. Kuna basseini pinnale tulenevad süvaveed erinevad pealisvetest temperatuuri ning biogeensete ja teiste ainete sisaldumise poolest, avaldub see selle pealisvete karakteristirute mahuliste anomaaliate kujul. Peale teadusliku huvi upwelling’u vastu on tekkinud huvi samuti sellepärast, et püsivad upwellingu alad on bioloogiliselt produktiivsemad ja kalarikkamad ümbritsevate ookeani aladega võrreldes. Peale selle, anomaalse temperatuuriga vete olemasolu mõjutab ilmastikuolusid ning Maa kliimat. [2,7] 1.2. Upwelling’u tekkimine Kolm peamist tegurit, mis põhjustavad süvaveekerget on tuul, Coriolise jõud ning Ekmani transport [1]. Piki randa puhuvate püsivate tuulte korral (kui rannajoon jääb tuule suunast vasakule)
........0,01 Soolased järved ........0,01 Atm. veeaur ............0,001 Jõed .....................0,0001 Vesikeskkonna üldprod on 9,5 x 10 astmes 9 tonni aastas. Selle C sisaldus on võrdne õhku paisatava CO2 hulgaga => fossiilkütuste põletamisel eralduv CO2 neeldub ookeanis. Toidu produktsioon vesikeskkonnas Esmase produktsiooni tarvitamine - Läänemeres ei saa sooplankton fütoplanktonile kohe pihta, toimub nädalane nihkumine. Selle aja jooksul langeb fütoplanktoni hulk. Upwellingu piirkondades tarvitatakse toit 100% Püsiv termokliin - produktsioon tagasihoidlik, ökonoomne ning tarvitatakse zooplanktoni poolt ära. Sellistes piirkondades on kõige suuremad kalasaagid. Avaookeanides on kalu vähe, sest seal elavad nano-ja pikoplanktonid. Seal elavad tuunid, kelle püüdmiseks kasutatakse palju energiat. Veesamba ökoloogia Orgaanilise aine tekkimine ja produktsiooni suurus.... Esmased produtsendid seovad kiirgusenergiat pigmentide abil CO2 + 2H2A CH2O + 2A +H2O
5. Soe parasvööde e. lähistroopika e. S-poolkera , lähis-Antarktika e. subtroopika, lõunapoolkeral Rohkesti endeeme. Selle vöötme 5 alamregiooni erinevad üksteisest. Näiteks on Lõuna-Ameerikast läände jääv Vaikse Ookeani piirkond vaesunud liigilise koosseisuga. Üheltpoolt takistab külm Peruu hoovus troopikaliikide migreerumist lõuna suunas. Teiseltpoolt on siin ebastabiilne temperatuurireziim, esineb El Nino fenomen (ettearvamatu valitseva tuulesuuna muutus, mille tagajärjeks upwellingu puudumine). Täpsemalt ei käsitle. 6.Külm parasvööde e. lähisantarktika, subantarktika lõunapoolkeral, saarte regioon Temperatuurid 3-11 C talvel, 5-14 C suvel. Hulk liike ühiseid Antarktikaga, kuid siin on ka endeeme. Papenfuss (1964): Antarktika ja Sub-Antarktika saarte floora sisaldab 550 liiki ja 190 perekonda, neist pooled on nende 2 regiooni jaoks endeemid. Lisaks kuuluvad Lähis-Antarktikasse: S-Ameerika, S- Aafrika, S-Austraalia ja Uus- Meremaa
Jäämeres (nt mõned okasnahksed, heeringas, hiidlest). Katkestus- kliima jahenemise tõttu. Mageveekogudes nt. Siberi katkestus kliima jahenemisel: ebapärlikarp, vesikakand, vingerjas einevad nii Euroopas kui Kaug-Idas. Soojades meredes võib planktoni biomass olla madalam kui külmades. Nt. Vahemeres planktonit 10 korda vähem kui Põjameres, 20 korda vähem kui Grööni meres!! Soojas vees tõuseb see ainult upwellingu aladel. Päris külmades vetes aga jälle biomass madalam. Eriti vähe on troopikas süvaveebentost, toitainete puudus, sest nii sügaval vesi ei segune (litoraalis on võrreldav parasvöötmega). Seevastu liike on troopikas rohkem kui külmades vetes, troopika veed üldjuhul vanemad. Peaaegu ainult troopikas: korallid (mitte alla 20 C ja mangroovid. Ränivetikaid on aga nt troopikas vähem. Isendite mõõtmed samal liigil on soojas
annaabi.ee 
