ajaloost, teiseks sellepärast ,et tema vormid olid tingitud ajaloolise arengu figuuridest. Ja ometi vajus hulluse suhe ajlooga õige ruttu unustusse. Hullust ei tajuta enam ajaloo vastaspoolena,vaid ühiskonna pahupoolena. Ajalooline analüüs muundus sotsiaalseks kriitikaks. Hullusest sai kodaniku eetika vormis hüljanud klassi häbimärk. Niisiis tajutakse hullust ühteaegu vältimatu maandumisena ning moraali ja religiooni printsiipide sattumusliku aksidentaalse unustamisena. Inimene seadis hullusega sisse uue suhte, mis oli ühtpidi otsesem ja teistpidi ka väljaspoolsem. Klassikalises kogemuses puutus inimene kokku eksituse kaudu, mis tähendab,et hulluseteadvuses sisaldus paratamatult tõekogemus. Hullus oli eksitus,tõe absoluutne kaotamine. XVIII sajandi lõpul võib näha üldjoontes välja visandumas uut kogemust, milles inimene ei kaota hulluses mitte tõde ,vaid oma tõde. Enam ei kao tal käest maailma seadused , vaid ta ise eksib
vajaliku kiiresti ja õigesti üles leida. Organismile on kindlasti kasulikum, kui unustamise käigus filtreeritakse välja ning talletatakse üldistatud ja tähtis informatsioon, ebaoluline aga unustatakse lõplikult või muudetakse ümber suuremateks üldistatud ühikuteks. Võib juhtuda, et unustamine on osaline, või on meeles midagi, mis näiteks teiste antud sündmuste juures viibinud inimeste arvates üldse ei toimunud, seega ,,vale mälestus". Ka viimast käsitletakse unustamisena. Kohe pärast õppimist unustatakse esimese paari tunni jooksul kõige rohkem õpitust (u 50%). Edasine unustamine kulgeb aeglasemalt ja ei ole näiteks erilist erinevust tulemustes, mis on mõõdetud kas kuus tundi või kuus päeva pärast esialgset salvestamist. Viis põhjust, miks unustatakse: 1. Informatsioon kaob mälust seetõttu, et seda küllalt palju kohe ei korrata (nt kui vaja meelde jätta võõras telefoninumber, nimi, aastaarv). Kui jõuate seda piisavalt korrata,
Seega samal viisil nagu saadakse heaks hokimängijaks, uisutajaks või ujujaks võib treenida ennast väga heaks mingis mäluülesandes, näiteks nägude, ajalooliste kuupäevade või arvujadade meelespidamises. 1.4. MÄLU PÄRSSIVAD TEGURID Salvestatud informatsioon võib säilida oma esialgsel kujul, kuid võib ka oluliselt muutuda. Neid muutusi saab registreerida, jälgides inimese käitumist ja tavaliselt ilmnevad muutused unustamisena. Unustamine on meie elu vältimatu osa: see mida me praegu suudame meenutada, ei ole garantiiks, et me suudame seda homme, järgmisel aastal või ka 30 aastat hiljem. Mõnikord tehakse vahet mälujäljest sõltuva ja ajendatud unustamise vahel. Jäljest sõltuv unustamine on tingitud informatsioonist, mida salvestatakse mällu meeldejätmise ja reprodutseerimise vahelisel ajal. Ajendatud unustamine on tingitud aga ajendite kodeerimisviisi muutustest
muudetakse ümber suuremateks üldistatud ühikuteks. Niisiis, unustamine on kindlasti elu vältimatu osa, ja asjaolu, et me praegu või kuu aja pärast teame mingit fakti või mäletame täpselt mingit sündmust, ei tähenda, et see on nii ka kümne aasta pärast. Võib juhtuda ka nii, et unustamine on osaline, või on meeles midagi, mis näiteks teiste antud sündmuse juures viibinud inimeste arvates üldse ei toimunud, seega ,,vale mälestus". Ka viimast juhtu tuleb käsitleda unustamisena. Unustamine on tavaliselt pikaajaline protsess, kuid teatud eteppidel võib see kulgeda siiski küllalt kiiresti. Hermann Ebbinghausi poolt katsetulemuste põhjal koostatud klassikaline unustamiskõver näitab unustamise kulgemist ajas. Eriti tuleks selle kõvera juures tähele panna, et kohe pärast õppimist unustatakse esimese paari tunni jooksul kõige rohkem õpitust (ligikaudu 50%). Edasine unustamine kulgeb aeglasemalt ja ei ole näiteks erilist
annaabi.ee 
