oma värssides täpseid ja kujundirikkaid pilte Täht, selge täht, kui võiksin olla sama erk, liikumatu ent öö mustal siidil, kui valvur jäetud üksi valgustama vett, mis viib une vanal eremiidil ja aina pöörleb, voolab taevast üle ning lihvib puhtaks unelevaid hingi. Tekk katab pehmelt mäe ja orusüle ja valgeid helbeid pöörleb ümberringi... kuid mina valvel: erk ent liikumatu, palg kummargile kohal hapra rinna ning kuulatan, meel unund lumesattu, ta hingamist... täht jäänud sinna, ööst muutma sügavaks mu hinge hurma. Ah valvata - või maitsta õilsat surma. Tõlkinud Indrek Hirv Nuusktubakas ja vein ja kaunis naine - neid, issand, anna meil, et poleks kaine. Kui terved rahvad tõusvad üles hauast, siis minagi ehk kerkin kõrtsilauast, et oma kolmikainsusele anduda - ja ikka üksnes sellele, võin vanduda! Tõlkinud Indrek Hirv Huvitavat 2005
armastus kalliks maksma- kolm süütut hinge surevad. Esiteks ema, kellele Margarita kogemata liiga palju unerohtu annab, seejärel Margarita vend, kelle Faust duelli käigus tapab ja lõpuks nende kahe armastaja ühine laps, kelle Margarita meeltesegaduses uputab. Selle teo pärast satub neiu vanglasse, kus ta varsti hulluks läheb ja hiljem ka sureb. Teiseks näiteks võiks võtta Helena, kelle ilu koheselt Fausti lummab: ,,Oh õnnis tund! Keel vaikib, põu lööb kuum. Kui näeksin und- on unund aeg ja ruum." Faust ja Helena abielluvad ning neil sünnib poeg. Peategelane näib olevat õnne tipul. Mefistofelest ärritab aga see, et Faust ei lausu ,,Oh kaunis hetk, oh viibi veel", ning ta otsustab Fausti veidi ,,raputada". Mefistofeles sisendab Fausti pojale, et too on võimeline lendama ja poiss proovibki seda- Helena saab soki ning kaob. Faust on taas üksi. Järeldus: kui inimene otsib oma elu mõtet, siis paratamatult juhtub ka halba, aga lõpuks jõutakse ikka heani välja.
And the waves clasp one another; No sister-flower would be forgiven If it disdained its brother; And the sunlight clasps the earth And the moonbeams kiss the sea: What is all this sweet work worth If you kiss not me? KADUVIK Me oleme kui pilved ümber kuu; kui rahutumal kiirgel voogab, vajub ja tõuseb tõttav parv! kuid peatselt ju nad neelab pime öö ja hiilgus hajub; või nagu unund kandled tuulehoos, kust iga kärsik iil toob muutund tooni ja mille keelte kähisevas loos ei ükski heli püsi uue hooni. Me uinume üks ulm toob õudust unne; me ärkame üks vari rikub ao. Sa kaalu, juurdle, rõõmu, kurbust tunne või unelmate võluriiki vao mis sul sest? kõik anti ainult hetkeks, ei õnnel ega valul püsi pikk, me tänapäev on kohe valmis retkeks
Lööb vihas mööda, rauk ent jõuetu ta hirmsa mõõga tuulevuhast vaob. Kui tundes hoopi, Trooja võpatab ta leegitsevad tornid langevad. See õudne ragin peatab Pyrrhose. Ta mõõk, ennäe! kui õhku naelutet jääb seisma kohal lumivalge pea. Kui lõuendile maalitud türann, kui siht ja tahe oleks unund tal, nüüd Pyrrhos seisab, midagi ei tee. Kuid nagu teame tihti tormi eel jääb taevas vait, ei liigu pilverünk, tuul hingetu, kui surmaunne maa on suikund. Korraga ent laotust kõu siis rebib. Tardumusest Pyrrhoski nüüd virgub, kättemaksust aetuna. Ei Marsi raudrüüd kestvaks tagund eal kükloobi vasar armutumal moel,
annaabi.ee 
