aga heina ja põhku . Rehielamu Elukeskkond hõlmab looduslikku ja inimeste endi loodud keskkonda. Kooskõlas ümbritseva loodusega. Talu ehitati kuiva kohta, tähtis oli vee, metsa lähedus. Hooned paiknesid ümber muruga kaetud õue. Vanadele taluhoonetele olid iseloomulik suur õlgede või rooga kaetud kelpkatus. hobuse- või linnupea Katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, ungas, unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk sisse. Rehe elamu koosnes kahest suurest poolest rehetoast ja rehealusest . Rehetoas kuivatati partel vilja ja suitsu sees säilis vili väga hästi Rehepeks Rehetuba Reheahi
vee ja metsa lähedus. Tähtsaim hoone, rehielamu, ehitati esiküljega õue poole ning see paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. See omapärane ja ainulaadne hoone, mis täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Vanadele taluhoonetele olid iseloomulikud suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused, mis olid tavaliselt vähemalt kaks korda nii kõrged kui seina nähtav osa. Katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, nn. unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk tulid sisse. Korstnaid hakati ehitama alles 19.sajandi keskel. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn. paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii
poorbetoonist müürikivid ja -plokid. Looduskivid: Paekivi, maakivi, graniit, marmor, igikivi ... ja ka kvartsiit-, kilt-, liiva- ja lubjakivi ... KATUSED Eesti ja teiste Baltimaade taluehitistele oli kuni 20. saj. alguseni iseloomulik arvatavasti pärast 10. saj. väljakujunenud õlgkatus (rukkiõlgedest) ja pilliroo kasvukohtade lähedal roogkatus. Kujult oli eesti katus enamasti kelpkatus, mille otstesse harja alla jäi laudadega ääristatud unkaauk. Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus. Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid. Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis ja saartel kaeti sepikodade ja suveköökide katuseid mõnikord paeplaatidega. Laastkatus hakkas levima 19. saj
ilma katust lõhkumata · kasutamata pööning peab olema varustatud käiguteedega soojusisolatsiooni tallamise vältimiseks Eesti ja teiste Baltimaade taluehitistele oli kuni 20. saj. alguseni iseloomulik arvatavasti pärast 10. saj. väljakujunenud õlgkatus (rukkiõlgedest) ja pilliroo kasvukohtade lähedal roogkatus. Kujult oli eesti katus enamasti kelpkatus, mille otstesse harja alla jäi laudadega ääristatud unkaauk. Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus. Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid. Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis ja saartel kaeti sepikodade ja suveköökide katuseid mõnikord paeplaatidega. Laastkatus hakkas levima 19. saj
annaabi.ee 
