kompositsioonilise ebatasasuse tõttu mitme autori tööviljaks. Maailmakirjanduse raskemaid probleeme on "Iliase" ja "Odüsseia" saamislugu, mis üldiselt tuntud niinimetatud Homerose küsimuse nime all. Kreeklased ise uskusid, et mõlemad eeposed on täielikilt koostatud ja koguni kirja pandud Homerose nimelise isiku poolt, keda nad kujutlesid endile pimeda laulik- raugana, kelle sünni- ja surmapaiga ega aja kohta, millal ta elas, neil polnud aga mingeid teateid. See vaade, mis kannab unitaarlaste teooria nimetust, püsis kõige uuema ajani, kuni XVIII saj. lõpul saksa teadusemees Fr. A. Wolf püüdis seda kummutada, väites, et mõlemad eeposed on paljude mitmesugustest ajajärkudest päritolevate autorite ühisloomingu produkt, mis lõplikul kujul pandi kirja võrdlemisi hilja, alles VI sajandil e. Kr., kusjuures Homeros võis plla vaid üks silmapaistvamaid nende poeetide hulgast, kes koostas suurema osa lugudest, mis pärastpoole ühendati kaheks eeposeks. Wolf'i õpetus, mida
Homerosel on vasturääkivused niivõrd tühised, et need ei riku kunstilist muljet. Tähtsusetud vasturääkivused ei anna põhjust väita, nagu oleks eeposte koostamisest osa võtnud mitu autorit. Nii kummutas Nitzsch Wolfi ja Lachmanni teooria selle olulistes punktides. Seejuures möönis ta, et eeposte autor Homeros võis kasutada vanade rahvalaulude ainestikku, kuid töötas selle vastavalt eeposte plaanile ümber. Nüüdisaja unitaarlaste hulgas võib eristada kahte voolu. Ühed, eriti angloameerika filoloogid, hindavad Homerose luules ainult luuletaja meisterlikkust, fantaasiat ja leidlikkust ning väidavad, et Homeros lõi täiesti vabalt, traditsiooni arvestamata. Seega langevad nad formalismi, kujutades Homerose luulet lahtikistuna tõelisest elust. Teised, vastupidi, kahandamata Homerose tähtsust,
Ühtsusteooria looja G. W. Nitzsch väitis oma teostes, et kreeklased tundsid kirja juba palju varem, kui seda arvas Wolf ja et teade eeposte üleskirjutamisest Peisistratose ajal on vaid hilisemate kreeka teadlaste oletus. Ka väidab Nitzsch, et eepose säilitamiseks ei olnud vajalik kirjaoskus, tuues näiteks 13. sajandi saksa luuletaja Wolfram von Eschenbachi, kelle tohutupikk poeem "Parzival" on autori kirjaoskamatusest hoolimata ikkagi säilinud. Tänapäeva unitaarlaste hulgas on kaks voolu angloameerika filoloogid, kes hindavad Homerost väga ja väidavad, et Homeros lõi täiesti sõltumatult. Teised väidavad jällegi, et Homeros kasutas laialdaselt oma eelkäijate ja rahvalaulude pärandit. 21. Millised on peamised eepilised tsüklid kreeka kirjanduses? Tuntuim ja uurituim eepiline tsükkel kreeka kirjanduses on Trooja tsükkel, mis keskendub Trooja sõjale ja selle kangelastele. Eristatakse ka Teeba, Heraklese
seega traditsioonilise kujutluse H-st. Osutas, et kreeklastel oli kiri olemas palju varem, kui Wolf arvab seda tõendavat mitmed leiud; Wolfi väide, nagu oleks suure luuleteose loomiseks vajalik kirja kasutamine, on alusetu ka Eschenbach, "Parzivali" autor, oli kirjaoskamatu. Vasturääkivusi üksikosade vahel esineb ka Goethe "Faustis". Seejuures möönis ta, et H võis kasutada vanade rahvalaulude ainestikku, kuid töötas selle vastavalt oma plaanile ümber. Kompromiss unitaarlaste ja analüütikute vahel tuumteooria (Kerntheorie): olid olemas mingid ürgeeposed, tuumtekstid, mille ümber hiljem koondusid lisandused. H eeposte tekkeprobleem on senini lahendamata; tõestatuks võib pidada, et 1) H eeposed on kunstiliselt tervikud nii süzee kui tegelaste iseloomustuse poolest; 2) Iliase ja Odüsseia ainestikus esineb kihistusi eri ajajärkudest alates Mükeenest kuni VIII- VII saj.-ni e. Kr., mis tõendab suulise eepilise traditsiooni pidevust;
annaabi.ee 
