LÕPUKÕNE See on tee,mis meil on ühine, sellele me ühekoos mõtleme. See on mälestusi,mis ei unune, ja on aegu mil oleme kui õde ja vend, siin on hetki ,mis iial ei unune. Sinu perekonnaks on sinu klass, Sinu kõrval igaüks unistamas. Sa julgustad teisi sellel teel. Sa oled kevadpäikene, mitte öökülm sügisene kui keegi vajab sind ,ole see.. Ära käi üksi seda teed, lähme koos,siis on kergem see anname käed üksteisele. Kui sa kedagi näed langemas ära halvusta, vaid aita sa võid teinekord ise seal olla maas. See on koolitee,mis meil on ühine, koolile me ühekoos mõtleme. Kooliaeg on see ,mis ei unune,
seda kunagi olnudki. Naudingu nimel ohverdatakse truudus. Samas jutustatakse armastusest kui kõige õilsamast kogemusest ja suhtest. Selle eelduseks on lihtne armumine erinevatest seisustest noorte vahel, see toob tihti kaasa armastuse nimel võitlust ja tülisid sugulastega. Kirglikust armastusest räägib neljanda päeva viies novell, kus neiu armsama tapavad mõistmatud vennad. Truuduses ja armuvalus istutab naine mehe pea lillepotti, mille juures ta iga päev unistamas ja nutmas käib. Selle viljkakusest kasvab mullast hiiglaslik basiilik. Novellide sisu on seiklused ja vingerpussid, pettused ja inimeste kirjeldus erinevaates olukordades. Pea igas loos on mängus kavalus. Boccacio näitab seda ühest küljest südametunnistust mitte koormava kasuliku omadusena, kuidas see annab võimu vähem nutikate üle, isegi tegelikele süüdlastele. Kaval inimene suudab igast olukorrast võitjana väljuda. Näiteks naine, kes peitis armukese oma mehe eest tünni ja
Unistus paremast minevikust Pean tunnistama, et ma unistan päris tihti. Võib-olla liigagi tihti. Ent ma polnud teistsugusest, täpsemalt öeldes paremast minevikust, nii imelik kui see ka võib tunduda, mitte kunagi unistanud. Esimest korda hakkasin sellele mõtlema, kui põhikoolis alustasime ajaloo õppimist, siis tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke. Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti
,,Elus peab oskama nii võita, kui ka kaotada." Tihti leian ennast unistamas, et tahaksin olla jälle väike laps. Nende elu on nagu lill. See on muretu ja neil pole veel aimugi, mida toob tulevik või mida tähendab murekoorem. Nad ei pea igapäev langetama otsuseid ja lahendama probleeme, mille tagajärgedeks on vastavalt, kas võidud või kaotused. On iseenesest mõistetav, et meil kõigil on unistused ja eesmärgid, mille poole igapäev püüdle- me. Unistused peavad olema midagi niisugust, mis iialgi ei täitu, sest mille nimel me muidu edasi elaksime
teha kuti pärast; hakkaks parem unistama, kuidas kõik heastada efektiivsete sõnadega. Kuna unistused tavaliselt päästavad inimesed masendusest ja kurbusest. Unistusi muuta ei saa, aga oskusi parandada saab. Kui teeme unistustes midagi valesti, saab neid parandada ja paremini väljendada. Aga unistuste fakte muuta ei saa. Unistused ja mälestused on ainuke kui ka tõeline paradiis, kust keegi ei saa kedagi välja tirida. Kui me oleme juba unistamas, siis me olemegi ja jääme sinna paradiisi, kus keegi ei saa segada meid. Kuna me oleme omas mõtetes unistamisega. Vahel on klomp kurgus ja pisarad silmis unistuste purunemine on valus. Kui inimene unistab kellestki ja äkki see unistuste pealik on kellegi teisega koos, siis lihtsalt unistus puruneb tuhandeteks kildudeks ning sära-rõõmsate silmade asemel on pisarad ; mis voolavad jõgedena silmadest vägagi pikaks teekonnaks, siis peab võtma appi taskurätiku. Nii lihtsalt
parendama. Optimistlikult ennustab kultuuritõkestaja peatset muutust ühiskonnas. 1) "Ameerika rahvale saab osaks suur ärkamine. Nad asuvad oma korporatiivset riiki süstemaatiliselt lammutama ning ennistavad suveräänsuse, mis läks kaduma viimase sajandi kestel" Meie mõtlemise fragmentaarsus, korraliku haridusliku baasi puudumine, analüütilise, sünteetilise hoiaku arenematus kõik kokku viib alati selleni, et kuidas ka ei püüa, ühel hetkel avastad ennastki unistamas ühe idee või vaate revolutsioonilisest mõjust. See toob alati lippude alla kaugelt enam inimesi, kui lihtne ja kaine, analüütiline ja kuiv, tuhandeid lehekülgi hõlmav analüüs. Viimane aga on tänapäeval ainuvõimalik lähenemine planeedi seisule. Tuleb kokku sünteesida tohutu materjal ja väga erinevate inimeste ja vaadete suhtes püüda olla tolerantne, sest isegi väärates ideedes on sügavaid tõe ivasid leida. Tuleb tõesti hoida
annaabi.ee 
