tihtipeale, et nende unistuste täitumine on üsnagi võimatu. Sirgudes täiskasvanuks julgeme unistada üha vähem, sest saab selgeks, et paljud soovid ei täitugi kunagi ja targem on unistamisele mitte aega raisata, sest teatavasti on aeg see, millest meil tihti puudu jääb. Kuid siiski leidub ka inimesi, kes veel vanaduspõlveski julgevad unistada suurelt. Kas või nii suurelt, et see puudutab sadu teisigi inimesi. Näiteks oli Eesti üks viimaseid suuri unistajaid Lennart Meri, kelle sooviks oli Eesti riik teha tuntuks ja tunnustatuks mujal maailmas. Ainult praegu ei unista keegi võimatust, aeg on inimesed muutnud kalkuleerivateks pragmaatikuteks. Suureks probleemiks aga unistustega seoses on see, et nende täide viimine on enamasti väga raske ning nõuab suurt sihikindlust ning viitsimist selle nimel vaeva näha. Paljuid unistajaid on tabanud üks suur haigus, laiskus, mille vastu ravimit leitud veel ei ole. See muudab
Olmedaamide pealt teenivad kõik, alustades klubi turvameestest lõpetades taksojuhtide ja hotelli manageridega. Seks on läbi ajaloo andnud võimu eesmärkide saavutamiseks, näiteks spioon Mata Hari, kes tegeles spionaaziga. Eestit väisavad inglastest poissmeestepeo pidajad on vist kõigile teada ja parajaks häbiplekiks meie riigile. Pikem ,,ajalugu" selle teenuse vallas on aga põhjanaabritega. Kuna need on ka paremal järjel riigid, siis kindlasti leidub unistajaid, kes loodavad kliendis leida meest, kes võtaks päästaks nad sellelt töölt. See, et keegi arvab seksi müües oma majanduslikku olukorda "parandada", on nõmedaim enesepettus, milleni inimene võib jõuda, sest moraalne hind, mida ta peab maksma oma südametunnistusele, kui seda üldse veel alles on, on RÄNK. Müüdid "vanimaist ametist " on 21. sajandil küünilised, alusetud ja hingetud. Ja pole vahet , kes
Karjamaale olid laadakaupmeeste ,,Moskvitsid", ,,Zigulid" GAZ- id ja ZAZid moodustanud juba varahommikul neli ristkülikut ja kaubad olid lettidele, autokapottidele, kärudesse, furgoonide ukseaukudesse vaatamiseks-valimiseks välja seatud. (Kann 1992) Pastoraadiesine ja muruplats olid laste päralt. Kohale olid toodud kiiged ja seal toimus ka laste loterii. Huvi õnnemängu vastu ei kahandanud ka ,,mängud täpsusele, osavusele ja kiirusele", mis sealsamas algasid. Kiviaias jalutavaid unistajaid ja tõsimeelseid laadalisi eraldas kiviaed, kus istusid õllejoojate üksmeelne kuigi erinevas joobeastmes meeskond, kelle lähedal seisis üks mees, kes müüs loorehasid. Iga müüdud reha järel seadis ta sammud õlleleti juurde ja iga mööduva tunni järel oli tal järjest rohkem probleeme omal jalul seismisega. (Kann 1992) 1996. aasta juulis sai peetud järjekordne Mihkli laast, mis oli arvult kaheksas. Ilusat päeva ja head tuju ei saanud ka väike vihmahoog rikkuda
mõisategelasi. Talle meeldis tihti libahundiks muunduda, sai vabalt ringi joosta, nii et ei pidanud kartma kolle ega metsloomi „Ta istus ja õmbles, siis tõusis korraga otsustavalt, läks sahvrisse, võttis pütikese sobilikku võiet, määris seda oma huultele ja muundus kukerpalli visates hundiks.“ (lk. 87). Liina oli unistaja ja armastaja, kuid ta erines Hansust, ta proovis oma õnne. Selliseid unistajaid ja tegutsejaid on ka praeguses maailmas. Muna Ott – Külamees, kes töötas 10 aastat Vanapagana heaks. „Tere siis! Kümme aastat on möödas jah sest ajast, kui ma sind viimati nägin. Kuidas mu ema ja naine elavad?“ „Jah, Ott, ei ela nad sugugi,“ kostis rehepapp. „Vikatimees viis mõlemad juba viie aasta eest, puhaku nad rahus.“ (lk. 30). Ott oli ka ahne ning varga kommetega nagu enamus külaelanike „Miks sa siis sealt ära tulid, kui Vanapoiss sinuga nii päri oli
annaabi.ee 
